Ma ei mäleta enam, kust, aga kellegi blogi kommentaariumist jäi juba hulk aega tagasi mulle silma märkus, et ahh see on mingi ambitsioonideta mõttetu inimene. Käis siis minu kohta. Täpset sõnastust ei mäleta, aga point jääb samaks.

Ma ei hakka analüüsima seda, kuidas inimene, kes mind isiklikult ei tunne, saab läbi blogi (kus mul on iseenda jaoks paika seatud kindlad reeglid, millest ma kirjutan ja millest mitte, ning üks reegel on see, et ma ei kirjuta tööst ega puuduta ka väga spetsiifiliselt eraelu) teha üldse selliseid järeldusi. Samas äkki see kommenteerija vehib minu blogi lugedes pendliga. Või laob mulle minu teadmata taro kaarte. Või, püha jumal, oli see Nõid Nastja isiklikult. Igatahes on see hoopis mingi eraldi teema ja tegelikult säärane pealiskaudne hindamine mind üldse ei morjenda. Küll aga mõtlesin, et ohh, huvitav teema see ambitsioon, ning salvestasin selle omale südavale mäludrafti eesmärgiga, et mingi hetk kindlasti kirjutan sellest.

Kas olete mõelnud, mis tähendab ambitsioon? Me võime olla ambitsioonikad poliitikud, ambitsioonikad kirjanikud, ambitsioonikad pillimehed, ambitsioonikad maratonijooksjad, ambitsioonikad feministid, ambitsioonikad näitlejad. Igal juhul kaasneb ambitsiooniga auahnus. See on mingi auahne tahe midagi konkreetset saavutada. Inimese ego on sellega kõvasti seotud. Kõlab kuidagi halvasti? Aga ei pea nii olema. Hea sportlane peabki olema ambitsioonikas. Hea kirjanik, hea muusik… niisamuti!

Ma mäletan, kui ma ülikooli kõrvalt tööle läksin ja sain ca 20aastaselt oma elu esimese visiitkaardi (hinnapakkuja, oujee!), kõndisin ma läbi linna Kaubamaja poole bussipeatusesse ja kujutlesin vaimusilmas ette, kuidas mul rahakott kogemata tänavale võiks pudeneda ja mu visiitkaardid selle vahelt laiali. Kõigile nähtavaks. Hinnapakkuja. Oujee! Ma olin noor, ikka laps praegusega võrreldes. Mul oli ambitsioon. Ambitsioon ikka tegijaks saada. Enda meelest olingi õigel suunal. Eesmärk oli lõpetada ülikool, teha ajusid nõudvat tööd, olla läbi töö väärtustatud ja – nüüd ma saan sellest palju paremini aru – boostida oma ego. Unistasin ka partneri leidmisest, kellega saaks koos reisida ja… Pere peale ma 20aastaselt küll veel ei mõelnud.

Ma ei ütle, et mul läks elus kõik teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Võibolla ei läinud kõik õiges järjekorras, aga kõik läks suures joones ikkagi nii, nagu ma ette kujutasin. Mul tõesti ei ole enam sellist auahnet (karjäärialast) ambitsiooni, sest need võimalused, millest unistasin, need on mul praegu käes. Mul on konkreetselt hetkel käes elu nautimise periood. Ambitsioonivabalt luban endale elu nautimist! Teate kui hea tunne see on?! Või peaksin ma praegu, 33aastaselt, rabelema erinevate ülikoolide vahel, et endale järjest mingeid magistreid kuhjata? Või peaksin möllama tööturul? Selleks, et näidata, et mul on mingi ambitsioon? Mida ma sellega saavutama peaksin? Kui kunagi tuleb tahtmine veel ülikooli minna, siis lähen. Kui nüüd midagi uut tegema hakata, siis pigem midagi sellist, mis oleks ühtlasi mõnus hobi. Ja päris tulevikuks mul ka paar mõtet/salaplaani on.

Mul on pere, laps. Mul on hea töökoht, ägedad kolleegid. Iga minu päev on täis kõhutäisi naeru. Mu sõbrad on mulle nagu teine perekond. Ma reisin, kuhu iganes soov tekib. Mul on omad hobid, millega ma tegelen. Midagi uut huvitab, lähen lihtsalt ja õpin ja koolitan ennast. Proovin erinevaid asju. Mul on piisavalt aega. Ma ei pea tõmblema nagu segane… Rohkem ma ei vajagi. Ja kui nüüd mõelda, siis seda on ju päris palju! Ma olen lihtsalt nii rahul eluga, kui suures plaanis üldse olla saab. Ning kui mingigi uks sulgub, siis küll avaneb uus. Ja see ei ole mingi eneseveenmine, et olen oma ebatäislikkuses täiuslik, vaid lihtsalt nii on.

Ainukesed mured, mis mul on, on lapsega seotud, et tema ka elus kenasti hakkama saaks ja õnnelik oleks. Ja no okei – pension ka 😀 Selle peale peaks hakkama mõtlema, aga isegi kui mu edasise elu eesmärk oleks kindlustada oma pension, siis kas ma peaks seda tegema kuidagi auahnelt ja ambitsioobikalt? 😀 Mul on lihtsalt täiesti p*hhui kui suure feimiga ma selle pensioni kokku kraabin, peaasi oleks siis see lihtsalt kokku saada. 😀 Mul ei ole vaja enese ega kellegi teise ees millegagi kõvatada ja oma isiklikku ego upitada.

Kuigi ma möönan, et kui ma midagi ette võtan, siis kindlasti mitte sellise suhtumisega, et suva, kuidas läheb. Või et ma tahaks ebaõnnestuda või ma arvaks, et ma ebaõnnestun. Enesekindlus on hoopis teine asi. Ja alati tore, kui keegi vahel tehtud töö eest kiidab või tunnustab.

Mina tänan.

13416971_949734285144039_626638861798613268_o

Klassikaline õnneliku ja ambitsioonitu inimese pilk. Ilma irooniata.

PS: Eurovisoni esimene eelvoor on erakordselt mage.