Ambitsioon

Ambitsioon

Ma ei mäleta enam, kust, aga kellegi blogi kommentaariumist jäi juba hulk aega tagasi mulle silma märkus, et ahh see on mingi ambitsioonideta mõttetu inimene. Käis siis minu kohta. Täpset sõnastust ei mäleta, aga point jääb samaks.

Ma ei hakka analüüsima seda, kuidas inimene, kes mind isiklikult ei tunne, saab läbi blogi (kus mul on iseenda jaoks paika seatud kindlad reeglid, millest ma kirjutan ja millest mitte, ning üks reegel on see, et ma ei kirjuta tööst ega puuduta ka väga spetsiifiliselt eraelu) teha üldse selliseid järeldusi. Samas äkki see kommenteerija vehib minu blogi lugedes pendliga. Või laob mulle minu teadmata taro kaarte. Või, püha jumal, oli see Nõid Nastja isiklikult. Igatahes on see hoopis mingi eraldi teema ja tegelikult säärane pealiskaudne hindamine mind üldse ei morjenda. Küll aga mõtlesin, et ohh, huvitav teema see ambitsioon, ning salvestasin selle omale südavale mäludrafti eesmärgiga, et mingi hetk kindlasti kirjutan sellest.

Kas olete mõelnud, mis tähendab ambitsioon? Me võime olla ambitsioonikad poliitikud, ambitsioonikad kirjanikud, ambitsioonikad pillimehed, ambitsioonikad maratonijooksjad, ambitsioonikad feministid, ambitsioonikad näitlejad. Igal juhul kaasneb ambitsiooniga auahnus. See on mingi auahne tahe midagi konkreetset saavutada. Inimese ego on sellega kõvasti seotud. Kõlab kuidagi halvasti? Aga ei pea nii olema. Hea sportlane peabki olema ambitsioonikas. Hea kirjanik, hea muusik… niisamuti!

Ma mäletan, kui ma ülikooli kõrvalt tööle läksin ja sain ca 20aastaselt oma elu esimese visiitkaardi (hinnapakkuja, oujee!), kõndisin ma läbi linna Kaubamaja poole bussipeatusesse ja kujutlesin vaimusilmas ette, kuidas mul rahakott kogemata tänavale võiks pudeneda ja mu visiitkaardid selle vahelt laiali. Kõigile nähtavaks. Hinnapakkuja. Oujee! Ma olin noor, ikka laps praegusega võrreldes. Mul oli ambitsioon. Ambitsioon ikka tegijaks saada. Enda meelest olingi õigel suunal. Eesmärk oli lõpetada ülikool, teha ajusid nõudvat tööd, olla läbi töö väärtustatud ja – nüüd ma saan sellest palju paremini aru – boostida oma ego. Unistasin ka partneri leidmisest, kellega saaks koos reisida ja… Pere peale ma 20aastaselt küll veel ei mõelnud.

Ma ei ütle, et mul läks elus kõik teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Võibolla ei läinud kõik õiges järjekorras, aga kõik läks suures joones ikkagi nii, nagu ma ette kujutasin. Mul tõesti ei ole enam sellist auahnet (karjäärialast) ambitsiooni, sest need võimalused, millest unistasin, need on mul praegu käes. Mul on konkreetselt hetkel käes elu nautimise periood. Ambitsioonivabalt luban endale elu nautimist! Teate kui hea tunne see on?! Või peaksin ma praegu, 33aastaselt, rabelema erinevate ülikoolide vahel, et endale järjest mingeid magistreid kuhjata? Või peaksin möllama tööturul? Selleks, et näidata, et mul on mingi ambitsioon? Mida ma sellega saavutama peaksin? Kui kunagi tuleb tahtmine veel ülikooli minna, siis lähen. Kui nüüd midagi uut tegema hakata, siis pigem midagi sellist, mis oleks ühtlasi mõnus hobi. Ja päris tulevikuks mul ka paar mõtet/salaplaani on.

Mul on pere, laps. Mul on hea töökoht, ägedad kolleegid. Iga minu päev on täis kõhutäisi naeru. Mu sõbrad on mulle nagu teine perekond. Ma reisin, kuhu iganes soov tekib. Mul on omad hobid, millega ma tegelen. Midagi uut huvitab, lähen lihtsalt ja õpin ja koolitan ennast. Proovin erinevaid asju. Mul on piisavalt aega. Ma ei pea tõmblema nagu segane… Rohkem ma ei vajagi. Ja kui nüüd mõelda, siis seda on ju päris palju! Ma olen lihtsalt nii rahul eluga, kui suures plaanis üldse olla saab. Ning kui mingigi uks sulgub, siis küll avaneb uus. Ja see ei ole mingi eneseveenmine, et olen oma ebatäislikkuses täiuslik, vaid lihtsalt nii on.

Ainukesed mured, mis mul on, on lapsega seotud, et tema ka elus kenasti hakkama saaks ja õnnelik oleks. Ja no okei – pension ka 😀 Selle peale peaks hakkama mõtlema, aga isegi kui mu edasise elu eesmärk oleks kindlustada oma pension, siis kas ma peaks seda tegema kuidagi auahnelt ja ambitsioobikalt? 😀 Mul on lihtsalt täiesti p*hhui kui suure feimiga ma selle pensioni kokku kraabin, peaasi oleks siis see lihtsalt kokku saada. 😀 Mul ei ole vaja enese ega kellegi teise ees millegagi kõvatada ja oma isiklikku ego upitada.

Kuigi ma möönan, et kui ma midagi ette võtan, siis kindlasti mitte sellise suhtumisega, et suva, kuidas läheb. Või et ma tahaks ebaõnnestuda või ma arvaks, et ma ebaõnnestun. Enesekindlus on hoopis teine asi. Ja alati tore, kui keegi vahel tehtud töö eest kiidab või tunnustab.

Mina tänan.

13416971_949734285144039_626638861798613268_o
Klassikaline õnneliku ja ambitsioonitu inimese pilk. Ilma irooniata.

PS: Eurovisoni esimene eelvoor on erakordselt mage.

 

10 thoughts on “Ambitsioon

  1. Tuleb nõustuda, eelvoor oli niivõrd mage, et see oli ka erakordne. 🙂
    Minule vist pea ainsana meeldib iiri poisi lugu. Eesti enda oma ei meeldi vist juba natuke esinejatest saadud meediaküllastuse pärast. Kes sulle?

    1. Mulle meeldib Belgia laul. Eile kuulasin seda youtubest enne showd sada korda. Aga lives on see noor tüdruk kahjuks hoopis midagi muud, kuidagi liiga hirmunud ja rabe ja õpitud liigutustega. Aga hoian talle ikkagi pöialt 🙂

  2. Mina hakkasin sinu blogi lugema alles hiljaaegu ja tead mis mulje mulle sinust peaaegu kohe jäi? Enesekindla ja eduka inimese mulje.
    Arvan, et see kommenteerija tahtis lihtsalt midagi “tarka” öelda, asjale pikemalt mõtlemata. 😀

  3. Tavaliselt õnnelikud inimesed kipuvad olema aktsepteerivad ja rahulolevad ka ümbritseva suhtes. Ma siin blogis seda eriti palju ei kohta.

    1. Appi, ma ei ole kunagi sellest suhtumisest aru saanud ja ei hakka ka saama 😀 Miks peab õnnelik ja rahulolev inimene ALATI KÕIGEGA nõustuma ja kõigele takka kiitma? Wtf nagu ütleks selle peale! Et üldse oma arvamust ega midagi ei või olla? Ma olen ka praegu oma eluga ülirahul ja õnnelik, mul on ümber suurepärased sõbrad, mulle meeldib mu töö(mis on hetkel totaalselt ambitsioonitute töö:D:D, aga ma ei jää seda muidugi tegema), aga mulle tundub nagu täiesti debiilne kõige nõustuda ja kõigele takka kiita. Imelik suhtumine see, et ei või asjade kohta oma arvamust välja öelda isegi kui see pole positiivne.

  4. Õnnelikud inimesed peaksid ühiskonnas toimuvate lauslollustega päri olema ja ei tohi oma arvamust omada? 😀

  5. Kunagi, pea sada aastat tagasi oli sõna ambitsioon mitme tähendusega. Sealhulgas ka iseteadev. Arvatavasti just see omadus peegeldub Sinu blogi kirjutistes, mis osasid paneb vaimustuma ja teisi … Minu arust igati väärt omadus. Ole edasi ambitsioonikas.

  6. Kui värske sõõm õhku mõjus viimane, Läti esitus, mis kahjuks edasi ei saanud. Lugu oli väga catchy, hakkas kohe kummitama. Ka varem on mulle Läti meeldinud (Aminata – Love Injected 2015).
    Belgia esitus laivis oli väga nõrk, kahju kohe.
    Epic Sax Guy sai vana rasva pealt edasi 😀
    Ehk oli esindatud Balkani palagan ja siis kõik need valgetes kleitides ulguvad naised – neid oli sel aastal mingi 50% lugudest. 😀 Õudselt tüütu.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *