Käisin täna kinos. Ma olen jumala kinni. Ma ei tea, miks ma kinniselt kirjutama tulin, aga ega ma ei saa ju filmi niikuinii ette ära rääkida, seega sobib filmi soovitades natuke kinnine olek.

Ükski film pole mind viimasel ajal niimoodi liigutanud nagu “Colossal” ehk eesti keelde tõlgituna “Tüdruk ja koletis”. “Liigutanud” on tegelikult täiesti vale sõna, sest kui ma pärast filmi püsti tõusin ja põlved tuld lõid, sain aru, et ma ei ole poolteist tundi ennast üldse liigutanud. Mul oli suu vett täis, mitte silmad, nagu tavaliselt. Ma oleks tahtunud toolile istuma jääda ja end koguda.

Ei, see ei ole mingi Alien versus Predator film. Kes lähevad actionit otsima, pettuvad. See film on suhetest, aga appi on võetud fantaasia. Ma ei ole midagi sellist varem näinud, see üllatas tõeliselt! Nii tervikuna, aga ka stseenidena eraldi. Mitte tülgastavalt, nagu mõni film, mis ongi tehtud meelega nii ilgeks, et see inimesi šokeeriks, vaid piisavalt tõetruult.

Minul tuli meelde prügikastimees (LINK). “Kas vägivaldne mees on prügikastikaup?” “Kas ta väärib võimalust?” Ei ole üks-ühele sama teema, aga mulle assotseerus lisaks muudele teemadele. Film keris ja keris ning oli täiesti ettearvamatu… Natuke rabe, aga see ei häiri üldse.

Oi, krt, seda peaks ühe korra veel vaatama! Jumala haige, et ma käisin seda üksi vaatamas ja mul ei ole mitte kellegagi seda asja praegu arutada. Appi!!!