Eelmine nädal käisin pediküüris. Esimest korda elus. Ei ole ma mingi karvaste säärte ja tallapaksenditega kole koll, aga lihtsalt a)  mul on ilusad jalad ja pole olnud vajadust pediküüris neid küürida lasta ning b) ma ei suuda kannatada, kui keegi mu jalalaba puudutab, ma paneks intuitiivselt kohe “tou” ära. Miks ma siis läksin? Aga vahel ma teengi enda jaoks imelikke asju. Julgustüki mõttes. Kunagi läksin ka jala punktmassaaži teades, et minu jaoks on see sama piinav, mis maffiabossi ohvril tooli küljes kinniseotuna näppe kaotada. Nüüd mõtlesin siis pediküüri proovida. Ja no okei, okei, vb ma hästi natuke ei viitsinud ise oma varbaküüsi lakkida kah…

Aga tegelikult ei taha ma oma jalgadest kirjutada vaid iluteenindajate (ülijabur sõna! aga teate küll – juuksurid, depilleerijad, maniküürijad jne) suhtlemismaneeridest. Mulle sattus üks vene naisterahvas ja jutu poolest oli ta ideaalne. Mis ma sellega mõtlen? Minu jaoks on ideaalne iluteenindaja, kes loomulikult tunneb oma tööd (aga see on väga elementaarne), võtab mind viisakalt vastu, seletab, kuidas olla/ istuda/ astuda ning kes ei hakka minuga (võõra inimesega!) rääkima kõigest. Mul ei ole tegelikult suhtlemise vastu midagi, aga kui ma lähen pediküüri, siis on minu meelest normaalne rääkida jalgadest, jalahooldusest, küüntest ja kõigest sellest. Kui ma lähen juuksurisse, siis on täiesti okei rääkida juustest, juuste värvimisest, hooldusest, soengutest jne. Kui ma lähen pesupoodi rinnahoidjat ostma (okei, see ei ole otseselt iluteenindus, aga siiski), siis räägime vabalt minu rindadest. Mitte maast ja ilmast, Eesti Laulust, lastest, lemmiksöögist, lemmikloomadest ja poliitilistest vaadetest. Kordan – võõra inimesega.

Mul vedas, sest too pediküüritädi oli just selline, kes rääkisiki minu jalgadest. Ütles, et mulle ei sobiks geellakk (polnudki kavas tegelikult!), sest mul on haprad küüned ja need hakkavad pärast geellakkimist murenema. Veel soovitas ta mul näiteks tulevikus teha kuskil sooja parafiinhooldust (tema seda ei pakkunud), sest mul on külmad jalad. Lõpuks ütles, et ladna, Teie mõnulege ja lõõgastuge, et tema toimetab vaikselt edasi.

Eelmine nädal käisin aga ka “kulmudes” ja kuna mul kuidagi enda ihukulmuhooldajaga ajad ei ühtinud, pidin leppima sealt salongist ühe teise tüdrukuga. Ta on väga viisakas ja oma töös põhjalik, aga dialoog oli selline:

Tema (hüperentusiastlikult): “Noh, tuled otse töölt siis jah?”

Mina (ebalevalt ning sel hetkel tuli mul meelde, miks ma selle tüdruku juures eriti käia ei tahtnud): “Mhmh…”

Paus… Toimetas kulmudega, vb seletas ja küsis vahepeal ka midagi ja siis…

Tema (sama hüperentusiastlikult): “Noh, mis siis pärast plaanis on? Kojuminek või lähed linnapeale?”

Ma suudan jääda sellises olukorras muidugi rahulikuks ja midagi vastu ümiseda, aga tegelikult mu peas vasardab mõte, et mis sellel inimesel viga on? Mis vastust ta ootab? Et ma hakkangi rääkima, mis plaanid mul veel täna õhtuks on? Või püüab ta lihtsalt läbikukkunult viisakalt small talki ajada? Kas small talkiks ei ole mingeid neutraalsemaid ja mitte nii isiklikke küsimusi, kui “mis õhtul teed?” Või miks peab üldse selle 10-15 minuti jooksul, mis ta mu kulmudega mässab, lobisema?

Ma olen sattunud paar korda ka ühe võhivõõra juuksuri juurde, kes rääkis kõigest – kellele ta mingil konkursil pöialt hoiab, kust ta pärit on, kes ta klassikaalsased olid, kuidas ta ühte klassikaaslast, keda polnud 25a näinud, kohtas ja kuidas ta ei julenud talle tere minna ütlema. Ta rääkis katkematult terve aja, kui mul juukseid lõikas. Äkki see on tegelikult parem variant, kui inimene ise räägib?! Vähemalt ei surgi mind mingite isiklike küsimustega.

Seepärast meeldivad mulle massöörid – ma ei ole veel kordagi lobiseva massööri juurde sattunud. Neil on küll vist etiketis kirjas, et massu ajal lobisemine keelatud. Kui ma M.I Massaažikoolis klassikalist massaaži õppisin, siis meile küll räägiti, et üldiselt tuleks sel ajal vait olla, klient tahab lõõgastuda. Mõistlik ja mul on hea meel, et sellest kinni peetakse, sest ma ausalt ei viitsiks, nägu surutuna sellesse massaažirõngasse, vastata, mis mul õhtul spaas veel plaanis on või kas ma ka linnapeale lähen.

Milline suhtlus teile iluteeninduses meeldib ja millised on teie kogemused?

PS: Igaks juhuks mainin, et ma ei käi mööda ilusalonge. Juuksur ja kulmud, depilleerimine ongi vaid minu teema. Massaaž ka vahel spaas. Ja no see pediküür oli kord 33 aasta jooksul 😀

(Foto: pixabay.com)