Suhtlusmaneerid iluteeninduses
Eelmine nädal käisin pediküüris. Esimest korda elus. Ei ole ma mingi karvaste säärte ja tallapaksenditega kole koll, aga lihtsalt a) mul on ilusad jalad ja pole olnud vajadust pediküüris neid küürida lasta ning b) ma ei suuda kannatada, kui keegi mu jalalaba puudutab, ma paneks intuitiivselt kohe “tou” ära. Miks ma siis läksin? Aga vahel ma teengi enda jaoks imelikke asju. Julgustüki mõttes. Kunagi läksin ka jala punktmassaaži teades, et minu jaoks on see sama piinav, mis maffiabossi ohvril tooli küljes kinniseotuna näppe kaotada. Nüüd mõtlesin siis pediküüri proovida. Ja no okei, okei, vb ma hästi natuke ei viitsinud ise oma varbaküüsi lakkida kah…
Aga tegelikult ei taha ma oma jalgadest kirjutada vaid iluteenindajate (ülijabur sõna! aga teate küll – juuksurid, depilleerijad, maniküürijad jne) suhtlemismaneeridest. Mulle sattus üks vene naisterahvas ja jutu poolest oli ta ideaalne. Mis ma sellega mõtlen? Minu jaoks on ideaalne iluteenindaja, kes loomulikult tunneb oma tööd (aga see on väga elementaarne), võtab mind viisakalt vastu, seletab, kuidas olla/ istuda/ astuda ning kes ei hakka minuga (võõra inimesega!) rääkima kõigest. Mul ei ole tegelikult suhtlemise vastu midagi, aga kui ma lähen pediküüri, siis on minu meelest normaalne rääkida jalgadest, jalahooldusest, küüntest ja kõigest sellest. Kui ma lähen juuksurisse, siis on täiesti okei rääkida juustest, juuste värvimisest, hooldusest, soengutest jne. Kui ma lähen pesupoodi rinnahoidjat ostma (okei, see ei ole otseselt iluteenindus, aga siiski), siis räägime vabalt minu rindadest. Mitte maast ja ilmast, Eesti Laulust, lastest, lemmiksöögist, lemmikloomadest ja poliitilistest vaadetest. Kordan – võõra inimesega.
Mul vedas, sest too pediküüritädi oli just selline, kes rääkisiki minu jalgadest. Ütles, et mulle ei sobiks geellakk (polnudki kavas tegelikult!), sest mul on haprad küüned ja need hakkavad pärast geellakkimist murenema. Veel soovitas ta mul näiteks tulevikus teha kuskil sooja parafiinhooldust (tema seda ei pakkunud), sest mul on külmad jalad. Lõpuks ütles, et ladna, Teie mõnulege ja lõõgastuge, et tema toimetab vaikselt edasi.
Eelmine nädal käisin aga ka “kulmudes” ja kuna mul kuidagi enda ihukulmuhooldajaga ajad ei ühtinud, pidin leppima sealt salongist ühe teise tüdrukuga. Ta on väga viisakas ja oma töös põhjalik, aga dialoog oli selline:
Tema (hüperentusiastlikult): “Noh, tuled otse töölt siis jah?”
Mina (ebalevalt ning sel hetkel tuli mul meelde, miks ma selle tüdruku juures eriti käia ei tahtnud): “Mhmh…”
Paus… Toimetas kulmudega, vb seletas ja küsis vahepeal ka midagi ja siis…
Tema (sama hüperentusiastlikult): “Noh, mis siis pärast plaanis on? Kojuminek või lähed linnapeale?”
Ma suudan jääda sellises olukorras muidugi rahulikuks ja midagi vastu ümiseda, aga tegelikult mu peas vasardab mõte, et mis sellel inimesel viga on? Mis vastust ta ootab? Et ma hakkangi rääkima, mis plaanid mul veel täna õhtuks on? Või püüab ta lihtsalt läbikukkunult viisakalt small talki ajada? Kas small talkiks ei ole mingeid neutraalsemaid ja mitte nii isiklikke küsimusi, kui “mis õhtul teed?” Või miks peab üldse selle 10-15 minuti jooksul, mis ta mu kulmudega mässab, lobisema?
Ma olen sattunud paar korda ka ühe võhivõõra juuksuri juurde, kes rääkis kõigest – kellele ta mingil konkursil pöialt hoiab, kust ta pärit on, kes ta klassikaalsased olid, kuidas ta ühte klassikaaslast, keda polnud 25a näinud, kohtas ja kuidas ta ei julenud talle tere minna ütlema. Ta rääkis katkematult terve aja, kui mul juukseid lõikas. Äkki see on tegelikult parem variant, kui inimene ise räägib?! Vähemalt ei surgi mind mingite isiklike küsimustega.
Seepärast meeldivad mulle massöörid – ma ei ole veel kordagi lobiseva massööri juurde sattunud. Neil on küll vist etiketis kirjas, et massu ajal lobisemine keelatud. Kui ma M.I Massaažikoolis klassikalist massaaži õppisin, siis meile küll räägiti, et üldiselt tuleks sel ajal vait olla, klient tahab lõõgastuda. Mõistlik ja mul on hea meel, et sellest kinni peetakse, sest ma ausalt ei viitsiks, nägu surutuna sellesse massaažirõngasse, vastata, mis mul õhtul spaas veel plaanis on või kas ma ka linnapeale lähen.
Milline suhtlus teile iluteeninduses meeldib ja millised on teie kogemused?
PS: Igaks juhuks mainin, et ma ei käi mööda ilusalonge. Juuksur ja kulmud, depilleerimine ongi vaid minu teema. Massaaž ka vahel spaas. Ja no see pediküür oli kord 33 aasta jooksul 😀
(Foto: pixabay.com)
Liis
Ma ka iga kord juuksuri (või muu iluteenindaja) juurde minnes mõtlen hirmuga, et kas ma peaaaan nüüd rääkima või? Mulle meeldib ka pigem vaikida, omi mõtteid mõelda ja arutada asjassepuutuvaid küsimusi.
Samas toidupoes mulle küll ei meeldiks, kui teenindaja mu oste kommenteeriks vms 😀 Kord oli juhus, kus hommikul vara käisin poes piima järel ja kassisöök oli soodushinnaga ehk võtsin seda kohe hulgim. Ja kui teenindaja hakkas läbi lööma mu asju, tulid kohe kommentaarid ka: “Oii, teil kass? On vist teine väga näljane? Siis peab ikka kiiresti tegema, muidu nälgib veel ära..ei tea, palju ta kah kaalub teil??” 😀
ebaparlikarp
😀 😀 Kusjuures mul on kassitoiduga suht sama olnud.
Kats
ma lõpetasin ühe massööri juures käimise kuigi oma tööd tegi hästi, sest ma tahtsin lõõgastuda mitte terve aeg temaga lobiseda maast ja ilmast, jahvatas terve massaazi aja ja see jubedalt häiris mind
M.
“…kui ma lähen pediküüri, siis on minu meelest normaalne rääkida jalgadest, jalahooldusest, küüntest ja kõigest sellest. Kui ma lähen juuksurisse, siis on täiesti okei rääkida juustest, juuste värvimisest, hooldusest, soengutest jne.”
Selle peale tuli mul kohe üks mõte…depileerija ei tahaks küll olla ??
ebaparlikarp
A nad jumala vabalt räägivad SELLEST 😀
L.
Ok see ei ole iluteenindaja kohta aga maailma ebamugavam small talk oli naistearsti juures spiraali paigaldades.Mul oli niigi veits ebamugav ja valus.Aga arst ikka uuris,et kust ma pärit olen ja kaua siin elanud,kas meeldib jne.Ainuke mōte oli,palun ole kuss!
ebaparlikarp
Vb üritas mõtteid mujale viia 🙂 aga jah, kõigile see ei sobi, osad tahavad vaikides kannatada, ma ka 😀
H.
Ma korra sattusin sellise massööri juurde, kes jutustas. Okei, tutvustas mulle nende spa küljes olevat poodi, kust saba igast öko asju osta, see on fain, aga siis hakkas minu kohta parima. Pärl oli see, kui üpris suvaliselt päris mult, et aga mis mu mehe nimi on. Tahtsin selle peale vastu öelda, et No kallis inimene, kust üldse võtad, et mul mees on või et mulle üldsegi naised ei meeldi 😀 aga tol hetkel olin nii pahviks löödud, et lihtsalt kokutasin vastuse välja. Ja massaaž ise – ei mäleta hetkegi sellest, ainult mingit ristküsitlust.
ebaparlikarp
Mis su mehe nimi on siis? 😀
Kristi
No minu jaoks on üldiselt, nii et m räägin kellega tahes ja mida iganes tahes. Juuksur on mul ka selline natukene vaiksem aga mulle sobib see ka. Ma proovin ise ikka ka aru saada, et kuidas inimene eelistab – kas oleme vait, räägime natukene või ei räägi üldse. Kui aga juuksurid, meikarid, ka massöör tahab rääkida, siis räägime. Hedonis muide on vanem meesmassöör ja temaga meil läks lausa aeg üle, sest me muudkui rääkisime..
Aga siin on nüüd aga. Kui inimene on mulle ebasümpaatne misiganes põhjusel, siis ma olen vait kui sukk. Näiteks sattus mulle kord taksojuht, kes tahtis teada kuhu ma lähen ja “äkki ma annan talle oma numbri, et ta saaks mind koju viia”, siis temaga ma lihtsalt olin vait ja poole sõidu pealt lausa ütlesin, et stop, ma lähen välja.
Mul meenub, et ma sõitsin väiksena Tallinn-Tartu vahet üksinda palju. Noh, tädi pani bussile ja ema tuli vastu nagu vanasti tehti. Ja ma leidsin sealt ka alati mingi sõbra 😀 Panin alati vanemad tädid oma juukseid kammima või mulle patse punuma 😀
ebaparlikarp
Hahaa 😀
ritsik
Massaažis ma küll ei taha midagi rääkida, vaid lihtsalt olla ja lõõgastuda. Juuksuritega üht-teist olen kõnelenud, aga üldjuhul paneks sealgi silma kinni ja mõnuleks.
ebaparlikarp
Kusjuures ma mõnulen isegi hambaarstil, kui ta seal nokitseb, aga seal ei saagi õnneks eriti rääkida 😀
Marii
Ma käisin kunagi hambarsti juures, kellele oli kombeks minu suus tegutsedes samal ajal õega sea kohati väga isiklikke teemasid lahata. Vahel läks ikka väga veidraks – arutati nt kellegi teise pereelu, laste isadust jne. 😀 Alati mõtlesin, et kas nad arvavad, et kui nemad suus tegutsevad, siis muutusin kurdiks või 😀
Igal juhul ma paar korda käisin ja rohkem ei suutnud, sest mulle tundus see kuidagi häiriv ja imelik. 😀
ebaparlikarp
Mul on ka niimoodi olnud! 😀
Kats
Mul eelmine hambaarst tegi pidevalt nalja, no katsu sa naerda, kui keegi su suus hambaid puurib. Kuna arst ise muidu oli väga hea, siis kannatasin need naljad ka ära (no head naljad olid, aga lihtsalt aeg oli totaalselt vale).
Nell
Võõra teenindajaga väga lobiseda ei tahaks. Pigem selgitaksin mida mina soovin ning ootaks temapoolseid soovitusi juuste/käte/naha olukorra kohta.
Massaazis on mul õnneks jutuajamised piirdunud sellega, et millised probleemid mu seljaga on ning millele peaksin tähelepanu pöörama. Ja juuksuris käin sõbranna juures või ühe teise tuttava juures. Ja kuna nemad on omad siis räägimegi elust-olust mõnuga.
Nende lobisejatega on ilmselt see häda, et mõned inimesed lihtsalt ei kannata vaikust. Ja siis lobisevadki nonstop suvalistel pähe kargavatel teemadel ning ilmselt ei tule selle pealegi, et nende vanaema koer või õe sünnitus ei pruugi teenust nautima tulnule huvi pakkuda. Ja et mõned inimesed päriselt ka eelistavad teatud olukordades vaikust ja rahu 🙂
D
Mulle ei meeldi juuksuri juures lobiseda. Sest see salong kus käin teenindab korraga nii 15-20 klienti ja siis üle selle föönide müra pean ma mingeid vastuseid hõikama! 🙂 Aga muidu Iirimaal on vältimatu et just selline small talk käib mitte ainult iluteeninduse vaid igasuguse teenindajaga – any plans for the weekend? Were you working today? Lovely weather today isn’t it?! Jne jne. Kui sa entusiastlikult kaasa ei kädista siis mõeldakse et ju sa mingi veidrik oled… Väga kurnav on siin elada eestlase temperamendiga… ?
K
Heh, elan Inglismaal ja tean mida tunned ning läbi elad. Isegi toidupoes makstes tahetakse small talki teha ehk miks ma kasutan palju iseteeninduskassasid 😀
ebaparlikarp
Kusjuures kui kassapidaja on entusiastlikum, kui tavapärane “tere” ja “kas tšekki soovite”, siis mulle isegi meeldib 😀 Imelik 😀 Aga ikkagi siis mitte niisama jutt, vaid nagu ostuga seotud.
G.
Aga tundub, et küsimus polegi niivõrd temperamendis, vaid mingis levinud (või promotavas) käitumiskultuuris? Sest ma elan juba aastaid Prantsusmaal, just tulin Portugalist ja pole kuskil siin tüütut pealetükkivat small talki kogenud. Asjalikkus ja natuke spontaansem, avatud suhtlemine ilma liigse familiaarsuseta samas on märksõnadeks.. mis mulle eestlasena sobib küll kõik väga hästi 🙂
Madli
Mu õde just kurtis, et üks juuksur, kelle juurde ta kogemata sattus, hakkas oma sünnitusest rääkima.
MingiMann
Mul küsib kosmeetik ka, kas ma lähen pärast koju või on veel vaja hea välja näha-usun, et põhjus on märksa proosalisem-kas on vaja natuke peitekreemi kulmu alla või mitte. Ja oma kosmeetikuga on mul nii hea klapp(olen ca 15a tema juures käinud), et vahel räägimegi terve aja ja tundub, et ajast jääb veel puudugi…
Virsik
Noh mul jälle massaažiga vastupidine kogemus, kus ühes spas sattus massaaži tegema üks vanem neesterahvas ja muidu oli väga ok, aga ta hakkas kohe ülekuulamist tegema, et miks just sinna spasse tulin, kas uusi kogemusi saama, kellega, kust pärit olen, kuidas minu kodulinnas spad on… ja just niimoodi nägu augus ma pidingi vastama, mis nõudis üksjagu pingutust, kuni ma lõpuks lihtsalt enam ei vastanud küsimustele sest no kammoon!
ebaparlikarp
😀 Pagan, see pole normaalne!
Helen
Mul oli sarnane kogemus ühes peenes spaas. Samuti oli massööriks veidi vanem meesterahvas. Uuris igasugu asju. Kommenteeris mu ehteid ja selle põhjal hindas kui palju mu mees mind armastab jne. Haige.
ebaparlikarp
Issand :S
Aili
Mina millegipärast alati põen enne juuksurisse minekut, et kas nüüd juuksur räägib palju või oleme vaikuses. Ning erinevalt massöörist, siis juuksuriga suhtlen hea meelega (okei, ma pole lobisevat massööri veel kohanud). Absoluutselt erinevatel teemadel ja ma pigem tunnen end just hästi kui jutt jooksma hakkab kui et vaikus ja vahepeal mingisugused üksikud laused.
Samas tegeledes ise fotograafiaga ja suheldes pidevalt uute inimestega, pean sama moodi seda small talki tegema. Kuigi tõesti, kas juuksuril või mõnel muul iluteenust pakkuval inimesel on vaja klienti end seal mugavalt tundma panna, et ta ikka vabam oleks ja vabatahtlikult naeratada tahaks… ilmselt ei 😀
Siin aga pigem tulebki mängu igaühe enda eelistus. Mulle meeldib lobiseda maast ja ilmast võõra inimesega ja olen väga rõõmus kui kogu salongis viibitud aeg kiirelt mööda lendab. Teised eelistavad vaikust. Ilmselt tuleb kasuks kui oskad märke lugeda, millal vait jääda. Seega ma jään nüüd vait 😀
ebaparlikarp
Alguses võiks jah paari kompamisega näiteks kliendi tüübi ära määrata 😀
Elis
Ma olen sellistest jutukatest iluteenindajatest ainult kuulnud ja ma kohe päris vahel tahaks et minuga kasvõi natukenegi vesteldaks, aga kõik, kelle juurde mina sattunud olen, on lihtsalt vait. Näiteks juuksuri juures enamasti on ainus suhtlus – tere, mis me teeme ja kõik. Ses mõttes, et ma ei eeldagi, et isiklikku vestlust (kuigi ma vist ei oleks sellest ka häiritud), aga no natukene tähelepanu ei teeks paha (kasvõi paar kommentaari juuste seisukorra kohta, nõuandeid hoolduseks midagigi). Kui ma ise olen küsinud, siis mõne napi vastuse ikka saab. Aga no ju ma siis olen liiga kurja mõrra näoga, et minuga suhelda ei juleta 😀
ebaparlikarp
Jaa, just, see käib küll mina meelest asja juurde, et juuksur kommenteerib juuste seisukorda, annab mingeid soovitusi, väga teretulnud 🙂 Täitsa vait on ka teisipidi imelik.