Ma üldiselt ei mõtle, kellele ma kirjutan, lihtsalt kirjutan. Aga ma tean, et on teemasid, millest on pigem huvitatud blogijad ise. Nüüd vist tulebki selline postitus, nii et seda võib võtta väikse hoiatusena neile, keda potentsiaalselt ei huvita.

Ma olen sattunud viimasel ajal põnevaid postitusi ja blogijate endi kommentaariume lugema. Elulistel teemadel. Tõsistel teemadel. Isiklikel teemadel. Tahaks ka selliseid teemasid lahata, aga olen paljuski kammitsetud ja ei saa. Nemad saavad. Sest nad on anonüümsed. Ma olen veidi kade. Mina olen mõnega neist kohtunud, mõnega olen kirjutanud, mõnda tean pärisnimepidi, aga tavaline lugeja nende nime ja nägu ja lapsi ja pere ja töökohta ehk kogu puslet kokku ei pane. Nad võivad kirjutada oma lastest, klassijuhatajast, koolist ja näiteks sealsetest kiusajatest, ilma et keegi asjaosaline end puudutatuna tunneks. Nad võivad kirjutada oma töökaaslastest, ilma et see eetilisuse piiri ületaks. Nad võivad kirjutada ükskõik mida, ilma et nad peaksid pärast kellegi süles nutma. Nad võivad analüüsida isiklikke asju, ilma et keegi näpuga näitaks. Ja isegi kui tahaks näpuga näidata, siis kelle peale sa tegelikult näitad, kui sa inimest ei tea?

Kui ma siia blogisse kirjutamisega algust tegin, siis mul ei olnud mingit visiooni, et kuidas ja mis saama hakkab. Ma ei tundnudki suuremas osas neid sisukaid pigem underground blogisid, mida ma täna loen, ning neid, mida teadsin, ma enam ei loe. Ma ei teadnud, mis on blogiidentiteedi plussid ja miinused, ma lihtsalt ei mõelnud sellele üldse. Loomulikult ei kavatsenud ma lennata peale jutuga, et tere olen see ja see (ehk päris nimi ja ema nimi ja isa nimi ja aadressid ja töökoht ja sõprade nimed ja vanad peikad), aga samas ei tahtnud ma olla ka mingi imepisike ikoonipildike nurgas, kus minust on 14 aastat tagasi tehtud pilt, mil ma veel noor, ilus ja sale olin ning kus poolt nägu katavad ebamääraselt ja salapärastelt mu juuksed, mis on vahepeal jõudnud 17 korda pikkust ja värvi vahetada. Ma tahtsin vist olla midagi vahepealset.

Nüüd saan ma aru, mis on ühe või teise variandi plussid ja miinused. Ma oleks ka enne aru saanud, kui ma üldse oleks sellele mõelnud, aga ma ei mõelnud. Ma ei ütle, et ma valin väga sõnu, aga ma valin teemasid. Ma ei saa kõigest kirjutada oma töö pärast. Ma ei saa kõigest kirjutada oma lapse pärast. Võtame näiteks teema kärgpere või kärgpere iseärasused… Ma võiks kirjutada lehekülgi (ma ei mõtle üldse midagi negatiivset, lihtsalt dünaamikast), aga ma ei saa, sest siin on seotud ka teised inimesed. Anonüümsena võiks ma seda kõike teha, aga liigne anonüümsus ei ole lugejale haarav ja kui taustsüsteem üleüldse puudub, siis on lugejal vist raskem kuidagi suhestuda. Samas ei tahaks olla lihtsalt seepärast loetud, kuna ma “olen pildil alasti”.

Ma ise ei ole olnud oma lemmikblogide taga olevate identiteetide välja nuhkija, kuid kuidagi orgaaniliselt kellegi kohta teada saades, on see info andnud blogile minu silmis ikkagi lisaväärtuse. Seega äkki annab ka minu enda blogis minu vahel uuenev (kuid mitte iluoppidest :D) näolapp midagi siia ekstra juurde. Ma loodan, et olen valinud siiski sellise tee, kus ma liigselt ei eputa, aga saan end siiski sõnaliselt piisavalt väljendada.