Mingit sarnast väljaütlemist, et ärme solva teineteist pluss vabandus oleks oodanud tegelikult pigem Siiri Oviirilt endalt, mitte aga Marina Kaljurannalt (LINK). Tsiteerin:

Sellel aastal toimub Aasta ema kandidaatide ülesseadmine teistmoodi – seda saadab arutelu, mis kohati on emotsionaalne ja tuline, aga kohati ka solvav ja sildistav. Kuulun nende sekka, kes arvavad, et taolist arutelu on vaja, kuigi kahtlen siiralt, kas me praegu suudame kokku leppida, milline siis peab olema see ema, kes väärib Aasta ema tiitlit. Sest erinevaid arvamusi on nii palju, sest meil kõigil on õigus oma arvamusele ja meil kõigil on õigus väljendada oma arvamus. Arutleme. Aga teeme seda nii, et me ei solva emasid, lapsi, üksteist, et me ei naeruväärista Aasta ema tiitlit ja ei lõpeta mitmekümne alternatiivse tiitliga. /—/

Ma olen kindel, et ei Naisliit ega Siiri ei tahtnud kedagi solvata – ei pereemasid, ega üksikemasid, ei lahutatud emasid ega leski. Meil kõigil on olnud mitte kõige õnnestunumaid väljaütlemisi. Me kõik oleme kõigest inimesed.

Olen nõus, et diskussioon Aasta ema tiitli tõttu on muutunud kohati päris inetuks ja sotsiaalmeedias lausa solvavaks (nii Siiri Oviiri kui ka tiitli enda suhtes), kuid selle kõige on põhjustanud ikkagi Siiri Oviir ise oma väljaütlemistega. Oleme ju aastaid Aasta Ema valinud ja seni ei ole keegi midagi naeruvääristanud. Kuni tänaseni, mil Siiri Oviir pulti astus.

Kuigi ma isegi saan aru, et usklike või osade konservatiivsemate inimeste jaoks võiks Aasta ema ideaalis olla õnnelikus abielus oma laste isaga ning kõik muud jutud ja viled sinna juurde, siis sellele ideaalile tõmbavad kose vuhinal peale Oviiri hilisemad arusaamatud põhimõtted, mis väljendavad selgesti, et olgu või igal jõuluõhtul uus mees, peaasi, et seaduslik. Oviiri nii esimesed kui ka hilisemad teistkordsed sõnavõtud ei toeta küll kuidagi reeglit, millele Kaljurand vihjab: “Meil kõigil on olnud mitte kõige õnnestunumaid väljaütlemisi. Me kõik oleme kõigest inimesed.” 

Me ühiskonnana tahame, loodame ja ootame, et naised iseenda eest seisaksid, ja nüüd, kui naised seda lõpuks teevad, siis me manitseme neid? Tahame alla suruda? Tõsi, enda eest seista saab mitmel erineval viisil, kuid mina küll antud olukorras seda reageerimist naistele ette heita ei saa. Kui miski on ikkagi arusaamatult naeruväärne, siis on ta naeruväärne ise, mitte ei naeruväärista seda need, kes sellele osutavad.

Aasta ema tiitli mainet ei saa rikkuda. Seda on juba tehtud. Jäädavalt. Selle eest saame “tänada” küll vaid ühte inimest.