Kirjutasin mõni aeg tagasi, et käisin uue ajakirja Hingele Pai esitlusel (LINK). Nüüdseks olen ma selle ajakirja läbi lugenud ja tõden, et kuigi mulle meeldib kõik see, mis tolle ajakirja taga tundub olevat, ning see, et ajakiri on otsese reklaami vaba, siis minu jaoks on see ikkagi natuke liiga eneseabiõpik.

Mis meeldis?

  • Väga meeldis Valdur Mikita kolumn. Ma ei tea, kas ta kirjutas ühe korra või ta jääbki (loodan, et jääb) ajakirja oma kolumni kirjutama… Armusin tema mõttesse, mis jäi minu peas kuidagi ketrama. “Tänapäeva kiirustavas maailmas on lugemine nagu luksuskaup, mis omal kombel treenib inimese võimet olla aeglane, peatada aega.“
  • Meeldis kodulugu. Aga seal polnud midagi uut ja erilist. Mulle meeldivad alati ajakirjadest kodulood. Oma kodu kujundamise lood.
  • Meeldis artikkel “Kui armastus ei küsi sugu.” See oli kuidagi soe ja siiras.
  • Meeldis rubriik Karin Raskiga. Rõivaste teema – mida ja miks inimesed kannavad – on põnev, aga see lugu jäi kahjuks põhjendamatult lühikeseks.
  • Meeldivad ajakirja kujundus, materjal, fotod.

Mis aga ei meeldi ja mis oli valdav, on läbiv õpetus elama. Mul poleks tegelikult selliste teemade vastu midagi, kui need oleksid rohkem mingite inimeste konkreetsed lood ja kogemused. Aga nagu ei ole… Näiteks pikk tekst Hedvig Hansonilt (mitte temast, vaid temalt), mida ma lõpuni päris lugeda ei jaksanudki. Inimene kirjutab justkui oma mõtteid, aga need jõuavad minuni kui anonüümne igav eneseabiõpiku tekst.

“Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi.”

“Vajalik on leida aega, mis on pühendatud iseendale.”

“Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meis kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab.”

Ma ei ütle, et see kõik vale oleks, lihtsalt pole minu maitse. Mulle läheb peale Mihkel Raua viimase raamatu stiilis elama õpetus palju rohkem! Sõnaga, sellist üldist anonüümset juttu on liiga palju. Tahaks reaalseid inimesi ja nende päris kogemusi.

Kõige kummalisem oli “Rikkaks saamise 3 reeglit”, mis pidi olema justkui… Ee, mis see pidigi olema? Ma arvan, et kes iganes selle jutu ajakirja lasi, peaks natuke mõtlema, mida ta tahtis selle artikliga öelda. Mida see siis tegelikult selles vormis, mis ta kirja sai, andis? Või oli see ikkagi kaudne reklaamtekst? Reklaam, mida ei pidanud ju ajakirjas olema.

Inimesed loevad tänapäeval palju pildikeelt ja visuaali. Seda see ajakiri pakub. Peale selle pakub justkui müüti, et olen veidi parem inimene, kui just seda ajakirja loen. 130 lehekülge visuaali 10 euro eest! Mine tea, äkki see kontseptsioon töötab.

On keegi lugenud? Kuidas meeldis?