Ajakiri Hingele Pai, eelarvamus ja kõrged ootused
Avastasin, et Viru Keskuses pidi täna olema uue ajakirja Hingele Pai esitlus. Teadsin, et see ajakiri sündis, aga ma ei olnud seda ostnud/ tellinud ja mitmel põhjusel.
- Mulle ei meeldinud ajakiri Sensa ja ma arvasin, et Hingele Pai on lihtsalt Sensa paksem versioon.
- 10 eurot tundus liiga suur raha ühe ajakirja eest, mis on tõenäoliselt täis otsest reklaami ja sisuturundust (nagu kõik teised) ning jääb kapinurgale sirvitult ent lugemata vedelema. 10 eurot ja natuke peale saaks ju juba raamatu!
- Ja kui täiesti aus olla, siis mulle ei sümpatiseeri (täiesti arusaamatutel põhjustel, pole aimugi miks) Karin Rask, kes ilma igasuguse irooniata ilutses kaane peal, st tõesti oli ilus.
- Mul on selle liigse malbusega ja vaimsusega, mida kaanepildist, tollest näitlejast, ajakirjast ja teemadest õhkub oma teema. Ehk et teatud piirini on see kõik väga vastuvõetav ja vajalik, aga seda piiri on kerge ületada. Kui iga lehekülg (või kui mõelda ajakirjast välja ja laiemalt – elus keeratav lehekülg) hakkaks mulle rääkima, kuidas õigesti hingata, õigesti süüa, õigesti mõelda, õigesti rääkida, kuidas õigesti oma teed valida, kuidas kõik on ette määratud ja kuidas tuleb ikka iseendaks jääda ning sinna juurde veel jutt, kuidas inimesi võivad tervendada lilled ja kristallid ja kivid ja valgus ja pimedus ja üksi olek ja kaksi olek ja hobused ja koerad jne, siis ma lähen blokki. Liigne haldjalikkus ja maagia kui fakt peletavad vähemalt mind eemale.
Kuna mul on fotokoolist kuuajaline puhkus ja Viru keskus jääb minu koduteele, otsustasin, et põikan sellelt esitluselt läbi. Ma pole kunagi käinud ühegi ajakirja esitlusel ja noh.. lõpuks näen ka oma silmaga Merit Raju. Ma ei tea, milline peaks olema üks ajakirjaesitlus, aga iseenesest ma ei kahetse, et ma läksin. Võibolla oli natuke liiga napp ja võibolla tegijatel vibreerisid liiga tugevalt põsed (ma natuke ehmusin, sest arvasin, et Merit, va jooga ja meditatsioonikuninganna, suudab oma keha niipalju kontrollida), aga see oli ju esimene kord. Võib andeks anda.
Suur postiivne üllatus, mis viis mind ka ajakirja kevadnumbri ostuni, oli see, et ajakiri on reklaamivaba. See mõnusalt lõhnav joonistuspaberilaadne plokk ajakirja on mul siin kõrval laual ja ma ei ole seda veel avanud. Tahan enne veel selle postituse ära kirjutada, ilma et ma oleksin kuidagi mõjutatud. Ajakiri on mahukas, aga kuna see ilmub vaid 4 korda aastas, siis on seda aega lugeda, enne kui uus number peale sajab.
Mis mulle väga meeldis, oli ajakirja sündimise lugu. Kuidas mingid mõtted võivad aastaid peas idaneda ja õiget hetke, partnerit ja juhust oodata. See kõik tundus siiras. Mitte nii, et istume maha ja mõtleme, kuidas endale mersud p*rse alla saada, vaid et, kuidas teha tõesti sellist asja, mis on hea ja millel on mingi mõte ning sisu. Kas sel on ka minu jaoks mingi mõte ja sisu, on hoopis teine küsimus. See küsimus, et kas mina olen sihtgrupp. Võibolla ei ole. Aga see ei pisenda seda, mida ajakirjaga teha üritatakse. Kindlasti nišiajakiri. Ja ilmselt mitte neile, kes armastavad postkastist leida reklaambrožüüre ning kes loevad igapäevaselt neid kinni makstud sisuga tootekataloogi-blogisid.
Ma väga loodan sellisele ajakirjale pikka iga, aga eks ole ennegi nähtud meie ajakirjamaastikul ajakirju hääbubas, ühinemas ja tegemas meeleheitlikke samme, et elus püsida. Nišiajakirja lugejaskond on väike. Veidike teemast kõrvale, aga täna avastasin end mõtisklemas ühe imeliku asja üle. Miks neil peamiselt kinni makstud sisuga tootekataloogi-blogidel (millest ma just lõik tagasi kirjutasin), on sadu ja isegi tuhandeid fänne (ehk lihtsustatult Facebooki lehel meeldimisi), kui selle fenomeni kõrval on üks hea, sisukas ja samal teemal mõtteid avaldav (ehk elu, lapsed ja värk) blogija, kelle Facebooki lehel oli täna hommikuse seisuga 14 meeldimist (minu küsimuse tõstatamise peale nüüd natuke juba rohkem). Kuidas on see võimalik? Tahaks seda uurida kui sotsioloog. Paraku ma ei ole sotsioloog ja pean leppima lihtsureliku järeldusega, et ka presidendivalimised ei tohi mingil juhul rahva kätte minna.
Ma loodan väga, et kui keegi teeb head ja sisukat asja, siis sellel oleks samuti suur lugejaskond ja jätkusuutlik tulevik. Kes tahaks hakata oma ajakirja sisse igasugust jama panema, et massidele meeldida ja elus püsida? Kes?
Lawra
Minu viimase aja hea leid on selline veebileht nagu Edasi.org. Avaldatakse nii sisukaid ja hästi kirjutatud artikleid, et kui lugemist alustad, ei saa enne lõppu pooleli jätta (erinevalt enamikust peavoolumeedia artiklitest)! Teiseks olen viimasel ajal hakanud rohkem Müürilehte lugema, jällegi kirjutatakse nii põnevatel teemadel ja huvitavatest vaatenurkadest. Aga noh, kahjuks on meil ikkagi rohkem neid, kes loevad parema meelega Elu24 või mõnda sisutühja staarblogi… Kahju.
minajamuud.ee
Aitäh vihje eest 🙂
Uurin samuti nüüd seda linki..
Kati
Miks ühel on fänne ja teisel pole?
Turundus. Reklaam. Lumepalli-efekt – alguses loeb üks, seejärel kümme, seejärel sada inimest. Kõik soovitavad teineteisele ja lugejaid tuleb juurde. Kuniks populaarsel blogijal tasub mingi asja suunas vaid iitsatada ning tema lugejad tormavad tropina uut asja proovima/ostma, sest kiideti ju. See on see kui blogija pole enam “üks meie seast”, vaid see blogija on kaubamärk ning üldiselt see kaubamärgiks tekkimine tuleb populaarsel blogijal mingil hetkel nii kui nii.
Mõnel vähempopulaarsel ei pruugi olla ei vajalikke kontakte, ei sõnal kaalu ega ka lihtsalt reklaami selleks, et olla samas seisukorras. Elu on ebaõiglane ja blogimaailm pole selle suhtes mitte mingi erand.
Selle ajakirja suhtes aga olen ma kahetisel arvamusel. Ühest küljest mulle meeldib, et on olemas selline ajakiri, mis on nišš, teistmoodi. Aga nagu sa ise kirjutasid, ei pea sellised nišitooted kaua vastu – Eesti turg on üsna küllastunud ja kümmet erinevat, ent siiski mõnevõrra sarnase sisuga ajakirja üleval ei suudeta pidada. Näiteks ajakiri Maret oli minu arust suurepärane, ehtsal paberil, tore ajakiri, aga see ei suutnud võistelda kõigi teiste kodu-, oskus- ja käsitööajakirjadega meie turul ning ühines Nipiraamatuga. On suur võimalus, kahjuks, et selle ajakirjaga läheb samamoodi.
ebaparlikarp
No ma jõudsin eile lugeda vaid ühe artikli, seega ma veelgi oska ajakirja sisukokkuvõtet teha, aga konkurents on suur küll. Samas võib ju vabalt juhtuda, et Sensa lugejad hakkavad lugema nüüd hoopis Hingele Paid ja hääbub hoopis Sensa.
Liisa
Näiteks ühe tuntud blogi taga on ju konkreetne töö: kõigepealt kirjuta igasuguse filtrita täiesti avameelselt absoluutselt kõigest, see meelitab inimesed ligi. Siis võta vastu kõik “koostööpakkumised” ja kirjuta ainult tootetutvustusi, ok, vbla kuu peale üks niisama-postitus ka. Väga suur osa inimestest ei süvene sellesse, mis neile ette söödetakse, ja loevad ikka edasi.
Minust jäävad sellised blogid reklaamikanaliks muutudes valdavalt lugemata, aga ma täiesti tunnustan inimesi, kes endale loovad sellise elatusallika ja suudavad seal lugejaid veel hoida ka, hoolimata sellest, et sisu on valdavalt reklaam. See on ikka suhteliselt suur kunst ja kõva tahe.
Pille
Mina olen ka selle peale mõelnud, et ju seal osaliselt ikka mingi juhuse ja asjade kokkulangemise teema mängus on, et kes nö esiplaanile pääseb ja kes mitte. Nii nagu elus üldse vist. Mõned suured tegijad on täiesti loogilised – loed blogi ja saad täpselt aru, miks see nii armastatud on. Samas mõned teised tekitavad ainult küsimärke – pole märkimisväärset sisu, pole erilist emotsiooni, pole omanäolist kirjastiili…heal juhul on kirjavead ja paar sepiku-reklaami, sest keegi mingit tõsist kraami proovida ei anna, aga kurat see sepik on ikka SELGELT imeline! Sest äkki üks ilus kiidulaul avab ukse veel mitmetele tulevastele sepikutele… Ja siis seal samas nurgatagustes ootab igat sorti pärle, kellel on kõik peale kirjavigade ja sepikute, aga umbes kümme jälgijat, kusjuures pooled neid lähisugulased. Absurdne. Samas mulle endale väga meeldib lugeda midagi, mida kõik ei loe, sest kui blogijal ei tuksu kuklas teadmine sadadest lugejatest, siis ta kirjutab natuke teistmoodi. See on reklaami-keskse blogimaailma kõrval hullult värskendav. Ja tegelikult mind häirivad reklaamid konkreetselt vaid sel juhul kui on tunda, et blogi ainult kasu saamise eesmärgil peetaksegi. Üldjuhul saab lugeja sellest väga hästi aru ja edasi on lihtsalt piinlik lugeda. Absoluutselt iga toode, mida blogis reklaamitakse, on ei rohkem ega vähem kui imeline, jumalik, soovitan kõigile! Eriti mõnusad tegelased ei maini ka, et tegu on sponsorpostitusega, vot see on lagi 🙂
Vabandust, kui läks liiga pikaks jauramiseks, aga ma olen sel teemal loendamatuid kordi mõelnud ja ise sellest kirjutada ei taha…
ebaparlikarp
Keegi eriti ei taha sellest kirjutada, sest siis on teadagi kade. Tegelikkuses on kahju, et isegi tühipaljast (kuid huvitavat) arutelu ei juleta tõstatada selles hirmus. Ning loomulikult kõik ei tahagi tuhandeid jälgijaid, kuid see on blogija pool ehk mündi üks külg. Teine külg on ju lugejad ja võiks eeldada, et lugejad leiavad sisukad blogid üles.
Piinlikkuse näide oli hea!
Britt
Mina suhtusin igasse reklaami väga skeptiliselt enne seda kui ise koostöösid vastu võtma hakkasin. Peale seda mu vaatenurk nõks muutus. Sain aru, et aga mõnikord tõesti lihtsalt polegi mitte midagi negatiivset öelda. Pluss eks ma juhindusin natukene endast ka (kuigi ma ei saa mõistagi eeldada, et kõik samamoodi talitavad) ehk siis võtsingi vastu ainult pakkumised, mille puhul olin juba eos päris kindel, et asi ongi mulle sobiv ja meeldiv. Katseeksitusmeetodit lihtsalt raha pärast teha ei tahtnud.
Praeguseks vaatan kerge muigega ainult kosmeetikaarvustusi. Seda juhul kui sama toode on neljas-viies blogis täpselt sama “kuidas ma selleta elada sain?????” arvustuse saanud. No lihtsalt keeruline uskuda, et kõikidel on sama nahatüüp ja samad nõudmised.
Mu lemmik koostöö oli ühe fotoraamatuid ja muid fototooteid printiva firmaga ja tõesõna ei olnud mitte ühtki negatiivset aspekti ja tundus vähe tobe ka pastakast mingi miinuse välja imemine, et ainult usutavam tunduks.
St. ma arvangi, et tegelikult päris paljud reklaampostitused on siirad, aga lihtsalt lüüakse kuidagi kõiki sama puuga ja suhtutakse kahtlevalt ja seda justnimelt nende pärast, kes ilmselgelt veidi vassivad.