Kristallkuul kirjutas töötamisest. Natuke üleüldist suhtumist ja natuke oma kogemust. Ma ronin täitsa oma mätta otsa, vahin siin ringi ja hakkan praegu kirjutama.

Mul on olnud kaks töökohta, ühes olin ca 5 aastat ja praeguses saab 8 aastat täis. Esimeses töökohas põlesin läbi. Vajasin natuke isegi kõrvalist abi. Aga ma kahtlustan, et ka teises töökohas olen ma selle läbipõlemise mingil ajahetkel läbi teinud, sellest aga ise välja tulnud, sest olen nüüd natuke vanem ja targem. Kuigi ega läbipõlemine ei koputa uksele ega küsi esimese asjana vanust. Võibolla pole need olnud sellised “klassikalised” läbipõlemissündroomid, aga mingi krahh töö tegemisega seoses ikkagi.

Läbipõlemissündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele. Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet. 

Esimeses töökohas oli minu suurim probleem see, et võtsin kõike liiga südamesse. Mul ei olnud ei last ega meest, mu elus oligi kool ja töö, töö ja kool. Kui tööle läksin, töötasin ma osalise tööajaga – arvutasin ehitusobjektidele puidust akende ja uste valmistamiseks kuluvate materjalide mahtusid ja tegin ehitusfirmadele hinnapakkumisi. Võtsin kaustade viisi tööd koju kaasa ja nii palju kui kooli kõrvalt sain, tegin ka kontoris tööd. Suht ruttu pärast ülikooli lõppu sai minust projektijuht. Nüüd pidin ma juba koguaeg kohal olema ja vastutasin kliendi ees kõige eest. Olin mitme tule vahel – klient, tootmine, juhataja, konstruktorid (arhitektid). Kõigil oma nõudmised ja vabandused ja ootused ja tähtajad. Põlesin läbi. Just sellepärast, et ma ei leidnud tasakaalu töö ja eraelu vahel (mida mul eriti nagu polnudki). Olin kuu aega töölt eemal ja naasesin veidi uuema hingamisega. Pärast seda hakkasin vastutama kogu ettevõtte müügi eest ja oskasin end rohkem töö ja muu elu vahel jagada.

Lapse saades otsustasin, et pärast emapuhkust liigun edasi. Nüüd töötan ma siis siin, kus ma praegu töötan juba varsti 8 aastat. Samuti tootmisettevõte. Kõvasti arenev tootmisettevõte, ehk et kuigi karjääriredelil ei ole ma edasi pürginudki, siis selle pideva ettevõtte enese argengu sees pole ka otseselt olnud paigalistumist. Mulle sobib. Ma olen rahul. Kuigi ma ei suhtu oma tööülesannetesse ja tähtaegadesse käegalöövalt, pigem vastupidi, pean end igati eeskujulikuks, siis üks asi on muutunud – tasakaal töö ja eraelu vahel. Ma usun, et see ongi asja võti. See ongi väljakutse. Väljakutse, mille ma nüüd hoopis kogenenumana, vanemana ja targemana olen vastu võtnud ning hakkama saanud.

Ma ei ela töö nimel, ometi on mulle oluline teha ära kõik vajalikud kohustused ja vastata minule pandud ootustele tööl. Teha kõike võimalikult korrektselt ja hästi, samas ei eelda see, et peaksin tööd koju vedama, kodus töö pärast muretsema ja meeletult ületunde tegema. Ma oskan nüüd end tööst välja lülitada, kui pole tööaeg. Ja kui väljaspool tööaega tekib tõesti mingi probleem, mis vajab reageerimist, suudan ka reageerida.

Kui rääkida mingist sisukamast elufilosoofiast, milleni ma ise olen jõudnud, siis on see midagi järgmist. Mõtle nii, et kui saaksid teada, et sul on pool aastat elada, siis:

1. Mida sa selle alles jäänud ajaga teeksid?
2. Mida sa sel hetkel kahetseksid?

Esimese küsimuse vastus ei oleks kindlasti, et “Tööd!” ja teise küsimuse vastus ei oleks kindlasti “Et ma tegin oma elus liiga vähe tööd!”. See ei tähenda, et elu on üks pillerkaar ja töö on p*hhui. Ei. Endale võetud (töö)kohustused tuleb ikkagi täita. Kui sa võtad kohustuse, siis täida seda. Kui sa oled tööle läinud, siis tee korralikult tööd. Aga see ei eelda, et pead tegema pidevalt ületunde, haigena tööl käima, tööd koju kaasa võtma, pere arvelt töötama. See “korralikult” ongi väga lai mõiste ja mõnele tähendab see just seda hullumeelset pühendusmist. Ma aga arvan, et kui nii välja kukub (nädalavahetustel tööl, haigena tööl, õhtul kella 9ni tööl…), siis on sul ikkagi liiga palju kohustusi ja see ei ole normaalne. Siis tuleks vähendada neid kohustusi, aga mitte neid tegemata jättes, vaid oma töö-ja elukorraldust muutes, nii et neid kohustusi üldse nii palju ei olekski.

Eraldi teema on töönarkomaanid. Neid on erinevaid. Näiteks palgatöönarkomaanid, kes tegelikult teevad tööd kellelegi teisele, saavad siiski sellest mingit naudingut ja eraelu kas kannatab või polegi seda. Ning siis on näiteks töönarkomaanid, kel oma enda hobi ja kirg on ka töö ning elatuskallikas. Sellest variandist saan ma paremini aru. Aga kuna inimesed on erinevad ja inimesed vajavad oma ellu ka erinevatel etappidel erinevaid asju, siis võibolla ei vajagi kõik seda tasakaalu. Võibolla ei vaja mõni inimene just praegusesse eluetappi seda tasakaalu. Võibolla on ka inimesi, kes neile kahele ülevalolevale küsimusele vastavadki, et töö ja töö.

Mina otsin tasakaalu. Ja kui mul tekib tunne, et minu enda elu jääb töö tõttu elamata, siis… Oleks ma õnnetu.

PS: Miks ma valisin selle päise pildi? See pilt on tehtud pärast kuradi pikka lahtise liivamäe otsa ronimist ja suurt pingutust. Ma olen omadega läbi, aga õnnelik. See tunne, mis seal oli, valdab mind ka vahel tööl – pingutad ja saad millegagi lõpuks hakkama. Hea joovastav tunne ja pingelangus. Aga veel rohkem meeldib mulle see tunne päris elus.