Väiksena ma tahtsin advokaadiks saada. Mul oli mingi tugev õigluse vajadus. Paha peab saama karistatud” ja loll peab saama oma vitsad! (Pluss muidugi see, et nad näevad stiilsed, intelligentsed ja tuusad välja. Filmides vist, ma ei tea…). Äkki seoses selle kõigega olen ma mõne koha pealt jäik. Ükspäev jäin mõtlema, et mille suhtes ma siis jäik olen.

Mul on totaalne nulltolerants:

  • Roolis veiderdamise suhtes. Siia juurde käib nii Taukari teema kui ka hullumeelsed möödasõidud ja tavaliikluses driftijad.
  • Autos turvavöö mitte kinnitamise suhtes.
  • Vintis või lausa purjus peaga rooli minemise suhtes.
  • Kanepi suhtes. Täpsustan. Kui keegi räägib, et proovis kanepit või et on paar korda elus teinud, siis okei. Aga kui keegi tuleb rääkima, kuidas kanep on täiesti ohutu ja jumala chill ja ei tekita sõltuvust ja muud möga, siis selle suhtes on mul täieslik nulltolerants.
  • Narkootikumide suhtes.
  • Krooniliste hilinejate suhtes. See näitab, et inimesel puudub teiste vastu igasugune austus. Miks peaksin mina teda austama?!
  • Lubaduste murdmise suhtes.
  • Vägivaldsete (nii vaimne manipulatsioon kui ka füüsiline) inimeste suhtes.
  • Prügi maha loopimise suhtes.
  • “Teen 10 last, aga raha ei ole ja nõuan toetusi” elustiili suhtes. (Ei ma ei mõtle neid olukordi, kus perekonnal mingi katastroof juhtus ja nad enam ise hakkama ei saa ja vajaksidki korra abi).
  • Loomapiinamise suhtes. Ka koera ketis pidamise suhtes.
  • Pugejate suhtes.

Loomulikult võib sinna nimekirja lisada ka mõrvarid ja lapsepilastajad jne, aga noh, see on juba törts iseenesestmõistetavam.

Et siis vabandan ette, kui ma selliste teemade suhtes äkki veits leili lähen.