Avastasin, et Viru Keskuses pidi täna olema uue ajakirja Hingele Pai esitlus. Teadsin, et see ajakiri sündis, aga ma ei olnud seda ostnud/ tellinud ja mitmel põhjusel.

  • Mulle ei meeldinud ajakiri Sensa ja ma arvasin, et Hingele Pai on lihtsalt Sensa paksem versioon.
  • 10 eurot tundus liiga suur raha ühe ajakirja eest, mis on tõenäoliselt täis otsest reklaami ja sisuturundust (nagu kõik teised) ning jääb kapinurgale sirvitult ent lugemata vedelema. 10 eurot ja natuke peale saaks ju juba raamatu!
  • Ja kui täiesti aus olla, siis mulle ei sümpatiseeri (täiesti arusaamatutel põhjustel, pole aimugi miks) Karin Rask, kes ilma igasuguse irooniata ilutses kaane peal, st tõesti oli ilus.
  • Mul on selle liigse malbusega ja vaimsusega, mida kaanepildist, tollest näitlejast, ajakirjast ja teemadest õhkub oma teema. Ehk et teatud piirini on see kõik väga vastuvõetav ja vajalik, aga seda piiri on kerge ületada. Kui iga lehekülg (või kui mõelda ajakirjast välja ja laiemalt – elus keeratav lehekülg) hakkaks mulle rääkima, kuidas õigesti hingata, õigesti süüa, õigesti mõelda, õigesti rääkida, kuidas õigesti oma teed valida, kuidas kõik on ette määratud ja kuidas tuleb ikka iseendaks jääda ning sinna juurde veel jutt, kuidas inimesi võivad tervendada lilled ja kristallid ja kivid ja valgus ja pimedus ja üksi olek ja kaksi olek ja hobused ja koerad jne, siis ma lähen blokki. Liigne haldjalikkus ja maagia kui fakt peletavad vähemalt mind eemale.

Kuna mul on fotokoolist kuuajaline puhkus ja Viru keskus jääb minu koduteele, otsustasin, et põikan sellelt esitluselt läbi. Ma pole kunagi käinud ühegi ajakirja esitlusel ja noh.. lõpuks näen ka oma silmaga Merit Raju. Ma ei tea, milline peaks olema üks ajakirjaesitlus, aga iseenesest ma ei kahetse, et ma läksin. Võibolla oli natuke liiga napp ja võibolla tegijatel vibreerisid liiga tugevalt põsed (ma natuke ehmusin, sest arvasin, et Merit, va jooga ja meditatsioonikuninganna, suudab oma keha niipalju kontrollida), aga see oli ju esimene kord. Võib andeks anda.

Suur postiivne üllatus, mis viis mind ka ajakirja kevadnumbri ostuni, oli see, et ajakiri on reklaamivaba. See mõnusalt lõhnav joonistuspaberilaadne plokk ajakirja on mul siin kõrval laual ja ma ei ole seda veel avanud. Tahan enne veel selle postituse ära kirjutada, ilma et ma oleksin kuidagi mõjutatud. Ajakiri on mahukas, aga kuna see ilmub vaid 4 korda aastas, siis on seda aega lugeda, enne kui uus number peale sajab.

Mis mulle väga meeldis, oli ajakirja sündimise lugu. Kuidas mingid mõtted võivad aastaid peas idaneda ja õiget hetke, partnerit ja juhust oodata. See kõik tundus siiras. Mitte nii, et istume maha ja mõtleme, kuidas endale mersud p*rse alla saada, vaid et, kuidas teha tõesti sellist asja, mis on hea ja millel on mingi mõte ning sisu. Kas sel on ka minu jaoks mingi mõte ja sisu, on hoopis teine küsimus. See küsimus, et kas mina olen sihtgrupp. Võibolla ei ole. Aga see ei pisenda seda, mida ajakirjaga teha üritatakse. Kindlasti nišiajakiri. Ja ilmselt mitte neile, kes armastavad postkastist leida reklaambrožüüre ning kes loevad igapäevaselt neid kinni makstud sisuga tootekataloogi-blogisid.

Ma väga loodan sellisele ajakirjale pikka iga, aga eks ole ennegi nähtud meie ajakirjamaastikul ajakirju hääbubas, ühinemas ja tegemas meeleheitlikke samme, et elus püsida. Nišiajakirja lugejaskond on väike. Veidike teemast kõrvale, aga täna avastasin end mõtisklemas ühe imeliku asja üle. Miks neil peamiselt kinni makstud sisuga tootekataloogi-blogidel (millest ma just lõik tagasi kirjutasin), on sadu ja isegi tuhandeid fänne (ehk lihtsustatult Facebooki lehel meeldimisi), kui selle fenomeni kõrval on üks hea, sisukas ja samal teemal mõtteid avaldav (ehk elu, lapsed ja värk) blogija, kelle Facebooki lehel oli täna hommikuse seisuga 14 meeldimist (minu küsimuse tõstatamise peale nüüd natuke juba rohkem). Kuidas on see võimalik? Tahaks seda uurida kui sotsioloog. Paraku ma ei ole sotsioloog ja pean leppima lihtsureliku järeldusega, et ka presidendivalimised ei tohi mingil juhul rahva kätte minna.

Ma loodan väga, et kui keegi teeb head ja sisukat asja, siis sellel oleks samuti suur lugejaskond ja jätkusuutlik tulevik. Kes tahaks hakata oma ajakirja sisse igasugust jama panema, et massidele meeldida ja elus püsida? Kes?