Öörahu hakkab argipäeviti vist õhtul kümne ajal. Kui pärast seda keegi kõrvalkorteris pidutseb ja liiga valjult muusikat kuulab, kutsutakse politsei. Aga kui naaber öösiti pesumasina trummeldama paneb, sest öösel on elekter odavam (?)… Panen kitse ja kutsun politsei?

Ma magasin täna 11ni. Hommikul vara ikkagi ärkasin korra ja saatsin lapse koduuksest välja, aga siis jäin kohe uuesti magama. Peagi tuleb laps koolist koju. Viin ta lähedalasuvasse kohvikusse pannkooke sööma. Muidugi ma võiksin talle ise pannkooke teha, aga kahekesi lõunat sööma minemine keset koolipäeva tundub midagi palju lahedamat. Seda me ei ole varem teinud.

Anne & Stiilis oli see kuu artikkel “Koduperenaiste tegelik elu”. Svetlana (30) kirjutas seal, kuidas sai noorelt lapse, mees tahtis, et naine koduseks jääks. Alguses oli sel teemal palju pingeid, Svetlana ei suutnud leppida, aga mees teatas, et naine peab lastega kodus olema.  Svetlana tegeles käsipalliga, töötas spordipoes ja õppis infotehnoloogiat, unistas kehakultuuri õppimisest. Kuid… Nüüd ma tsiteerin (kuigi ka eelnev sõnastus on ajakirjast, lihtsalt mitte üks-ühele):

Kuid pool aastat pärast lapse sündi mõistis Svetlana isegi, et unistused on unistused ja koduseks jäämine on ainuvõimalik otsus.

Unistused on unistused?! Tänaseks on Svetlanal lapsi rohkem ja kodus on ta olnud 9 aastat. Tal ei ole ka tervisekindlustust ja ta ei mõtle selle peale ilmselt enne, kui midagi juhtub… Svetlana võtab vahel aja maha, annab lapsed ämmale ja läheb sõbrannadega kohvitama.

See jutt võiks olla minu meelest naisele koti pähe tõmbamise rubriigis või vaimse vägivalla rubriigis, aga ei. See on koduperenaiste rubriigis, kus tuuakse välja erinevate koduperenaiste lugusid (mitte nutulugusid!), koduperenaiste elu plusse ja miinuseid. Minu meelest on enda unistuste alla surumine, sest mu mees kujutab ette, et naise koht on kodus, täielik… vägivald! Ja see, et naine mõistis ka ise lõpuks, et tema koht ongi kodus, see on manipulatsiooni tagajärg.

Jah, loomulikult ma tean, et inimesi on nii palju erinevaid, erinevate soovide ja unistustega, kuid sellel naisel ju olid unistused. Ma vabandan, et ma paari pinnapealse ajakirjalehekülje tõttu selliseid järeldusi teen, kuid pagan, proovige siis teistmoodi artiklit kirjutada – nii et see ei jätaks üheselt sellist muljet.

Kuigi ma naudin seda kodust nädalast puhkust täiel rinnal, siis ma ise ei kujutaks ette, et ka kolme lapsega tahaks ma lihtsalt kodus istuda. Rääkimata sellest, et üksluiseks läheb ju. Ja mis istuda? Pigem tolmuimeja käes ringi vuhiseda, 3 korda päevas süüa teha ja mehe teenitud raha kulutada. Olgu seda palju või vähe. Isegi kui suhe oma partneriga/ laste isaga tunduks iga jumala päev igavikuline ja hingesugulust täis, siis ma ilmselt tunneks, et ma olen talle võlgu. Kasutan tema teenitud raha ja siis pean midagi vastu pakkuma. Sooja sööki? Ilma purudeta põrandat? Ma tean, et paljud koduperenaised nii ei mõtle. Nad tunnevad õigust sellele teenitud rahale. Selline pereelu ei saaks harmooniliselt toimidagi, kui nad nii ei tunneks. See on pere ja perel võibki olla ühine rahakott.

Kõik oleneb sellest, kust sa tuled. 19aastasena mehele minna ja kohe lastega koduseks jääda on midagi muud, kui 10 aastat iseseisev olla ja siis tanu alla saada. Seda kätte võidetud iseseisvust ei taha keegi vist naljalt käest lasta. Seepärast perede dünaamika ka erinev.