Enesekindlus algab… kust? Peeglist?

Enesekindlus algab… kust? Peeglist?

Ma ei hakka isegi valetama, et ma seekord oma mõttelõnga Eveliisilt ei saanud. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen nii laisk või siis ma ikkagi olen enesega rahul või siis tõesti algabki (iroonia!) enesekindlus kuskilt seest poolt, aga vaatan peeglisse ja…

  • Mul on loomulikult hele nahk. Solaarium on leiutatud. Ma tean mõnda inimest, kes käib solaariumis, et enda enesehinnagut tõsta, sest ta ei viitsi f*cking helkur olla. Suvel on tegelikult täitsa mõnus kerge jume peale saada, aga et võtta elustiiliks solaarium, et aasta läbi pruun olla…
  • Ma ju näen, et mu hambad võiksid valgemad olla. Olen korra ka hambaid valgendamas käinud. See oli nii kuradi valus, et nii kaua, kui näiteks toidupoe müüja ei keeldu mind teenindamast, sest mul pole lumivalged hambad, siis on mul jumala ükskõik.
  • Juuksed. Ma ju tean, et need on õhukesed ja ma võiks iga päev oma pead föönitada ja soengusse sättida, nii et see välja ei paista. Aga… Pesen pea ära ja kammin lahti ja lähen tööle. Seni kuni mind tööjuures uks kinni vestlusele ei kutsuta, et mu soeng ei ole good enough, et nad peavad must loobuma, on mul täiesti kama kaks.
  • Küüned. Need on haprad ja murduvad. Ma võiks minna maniküüri ja lasta geellakiga (või misiganes võimalused on) neid tuunida. Ma võiks üleüldse alustada sellest, et end kurssi viia, mis võimalused on. Aga niikaua, kuni poes veel küünelakke müüakse ja ma saan ise käed tavalise lakiga enamvähem “söödavaks” teha, siis kes viitsib mingisse salongi minna 2 tunniks. Kahe tunniga ma saaks nii palju muud mõnusamat teha.
  • Rinnad. Gravitatisooni märke on kergelt näha. Ja siis? Keda kotib. Ausalt. Reaalselt KEDA? Mu insta jälgijaid? Miks mõni saab enesekindlust pommidest ja teine tunneb end oma kapinuppudega maailma ihaldusväärseima naisena?
  • Seoses sellega, et mul on kehal palju sünnimärke, on mul ajaga tekkinud ka näole mingeid punne, mis ei ole vistrikud, aga on mingid väiksed mügarikud. Vaatan peeglisse ja mõtlen, et peaks Niine Nahakliinikusse aja kirja panema, et need eemaldada. Ja siis mõtlen tagasi, mis tunne oli, kui nad eemaldasid mul jala pealt kahtlase sünnimärgi ning mitte kuidagi ei tahaks ma saada näkku seda tuimestavat süsti, mis ise oli juba nii valus, et vajaks eelnevalt tuimestavat süsti.
  • Ülahuule peale on tekkinud kaks kortsukest. Võiks ju minna täitesüsti tegema. Aga siis mul tuleb silme ette Kardashiani Kimmu ja Galojan (ja need on ju veel tagasihoidlikud näited) ja ma mõtlen, et lasen need süstid teha ja lähen tööle… Ning enne kui teised naerma purskavad, naeraks ma endale ise sealsamas tilgad püksi.

Ja on naisi, kes teevad kõike ja 20ndates – soll, geelküüned, ripsmed, juuksepikendused, tissid, huuled, kortsusüstid, rasvaimu, ninaopp, pinguldavad hooldused, hambalaminaadid (valgendus on nõrkadele!)… Nad vaataks mind ja tunnevad kaasa. Nende suurim õudusunenägu, mille peale nad öösel voodist higistades istuli kargavad, on see, kui nad näevad minu kleidi alla. Ja minu õudusunenägu oleksid need huuled. Erinevus rikastab.

 

 

 

 

9 thoughts on “Enesekindlus algab… kust? Peeglist?

  1. Olen kahekümnendates (veel napilt) ja ei ole peegelpildiga rahul. Pole kunagi olnud ka. Aga eriliselt midagi selle heaks või halvaks ei tee ka. Mu meigikotis on täpselt 4 asja, mida vahel harva kasutan, ja selle aasta uuendusena panen iga hommik (no peaaegu iga hommik) kreemi näkku. Juuksurisse satun paar korda aastas, kuigi jah, tänu tihenevale hallikarvakasvule (hurraa, geenid!) olen hakanud juukseid ise värvima (hennaga, keemia ei mõju hästi). Trenni teen natukene ja söön mõistusepäraselt.
    Võibolla on asi selles, et elan maal (küll mitte Eesti maal, aga siiski) ja põhjust meeletult lille lüüa nagu ka pole.
    Võibolla olen alla andnud – ega enese ehtimine ja tuunimine ju probleemi ei lahenda, vaid see saab alguse ja lõpu, nagu sa mainisid, enda seest.
    Igal juhul naudin su mõttekäike 🙂 Ilusat!

  2. Väga hea postitus.
    Mina ei käi solaarimis, küünetehniku juures ega näohoolduses. Need ja igasugu muud protseduurid on ju kohustus, korra käid ja nii peadki olukorra “stabiilsena” hoidmiseks käima jääma. Ma arvan, et täitsa viisakas ja kaasinimesi mitte traumeeriv saab välja ka näha siis kui hommikul pea ära kammida, veidi näokreemi kasutada (hmm, sel kuul vist polegi kreemitanud…) ja puhtad riided selga panna.
    Ma ilmselt olen ka “ilusa inimese” õudusunenägu 😀

  3. Mul on need küüned (max pikkus, mis tol ajal oli võimalik panna), juuksed (loomulikust mahagon pruunist sai plaatina blond perseni pikendustega) ja solaarium (õnneks mitte grillkana!!!) läbi tehtud just 20ndates. Nii loomuliku välimusega kui praegu 30+ olles, olin viimati 15-aastasena.
    Tol ajal andis enesekindluse just välimuse. Nüüd aga kogemus :D.

  4. Eneskindlusest tuleb mul puudu küll, aga ju olen enamike iluprotseduuride jaoks liiga laisk 😀
    Aga nt geeliga kaetud küüned lasin just üle mitme aasta uuesti panna, sest nii on palju mugavam kui mitu korda nädalas küünelakiga mässata ja murdunud küünte üle muret tunda. Parem kord 3-4 nädala tagant poolteist tundi, kui üle kahe päeva lakkimisega tegeleda ja siis laki kuivamist oodata.

  5. Hea postitus. No enam rohkem selgemaks ei saa teha seda teemat, et mis imeloom see enesest tulenev enesekindlus on, nendele igituunijatele.

  6. Eks ilu ole vaataja silmades ja igal ajastul erinev. Küllap praeguse aja ilu on siis selline. Ise seda joont ei järgi, küllap sarnanen oma välimuselt pigem talunaisele kui praegusele iluideaalile 🙂

    Ma üritan seda kõike mitte hukka mõista. Mõistagi pole see minu jaoks ilus, aga nende jaoks on ja mina pole nende jaoks ilus. Kui ikka inimest tema olematud nõrgad küüned või õhukesed juuksed või olematud rinnad häirivad, siis ei saa ju midagi selle vastu olla kui ta ennast “tuunib”. Samas kiputakse selle iluga natuke ülemäära liialdama, nii et mitut head asja saab korraga palju ning tulebki välja naisterahvas, kes on üleni võlts ja pealegi oranži värvi ka veel.

  7. Minu meelest on kõik need huuled-küüned-juuksepikendused täiesti eilne päev. Kõige moodsamad beibed on täna suht naturaalsed. Tuunitakse küll, aga seda viisil: appi, nahk kuivab – jooksen toitumisspetsialisti juurde, pepu vajub üle tooli ääre – hops, trenni. Eks see ka tuunimine, kahtlemata, aga mingi piirini mõistlik – mul ju üksainus ihukene ja see peab mind surmani ringi tassima (ja lõbutseda ka ju tahaks) – ja välja ju ei vaheta, nii et ikka hoolitsen, ikka.
    Mu meelest on täna asi juba isegi nii hea, et lausa ülekolmekümnesedki julgevad ilmuda seltskonda nägudega, mis selles eas võtta on. Nii et.
    Nali kleidialusest õudusunenäost oli hea 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *