Vägivald perekonnas ja sellest rääkimine
Hakkasin Ritsikule kommentaari kirjutama, aga see pani mind hoopis pikemalt mõtlema. Teemaks on vägivald perekonnas ja sellest rääkimine. See tekitab minus vastakaid tundeid.
Ühelt poolt on õige – vägivallast tuleb rääkida. Oma kogemuse jagamine võib olla ohvrile teraapiline, anda teistele julgust probleemist väljapääsu leidmiseks, nad näevad, et nad pole üksi… Mida rohkem sellest räägitakse, seda rohkem tõenäoliselt inimesed tunnistavad vägivalda, paluvad abi ja julgevad abi vastu võtta.
Aga miks siis vastakad tunded? Üritan kuidagi oma mõtteid seletada. Teema ei ole lihtne. Elud on erinevad. Inimesed on erinevad…
Kui see vägivald on kunagi minevikus toimunud (see tähendab, et enam keegi otseselt ei kannata ja olukord on möödanik), siis oma vanematest (või teistest väga lähisugulastest, näiteks õest või vennast või lapsest, eeldades, et ta on nüüdseks täisealine) ei suudaks mina küll Internetis oma enda nime all tervele Eestile lugemiseks oma kogemusi kirjutada. Asi pole selles, et ma kaitseks veresugulastest psühhopaati, aga see tundub kuidagi vale. Või tundub kanal vale? Kanal? Internet? Samas kui on olemas mingid spetsiaalsed foorumid ja kommuunid Internetis, kus inimesed üksteist toetavad ja oma kogemusi jagavad, siis on see ju väga okei.
Aga mõtlen veel nende kanalite peale. Evelini show‘sse, kus iga sisse toodud teema ja külaline oli valitud selleks, et suurendada vaatejanumbreid ja tekitada draamat, mitte aga arutelu ühiskonnas, ei läheks ma mitte iialgi rääkima perevägivallast. (Igaks juhuks ütlen, et minul ei olekski selles saates midagi rääkida). Aga kas keegi kujutab end ette pihtimas Evelinile sellises kollases saates, kuidas minu isa Kalle-Jalle Salle oli täielik jõhkard – peksis ema, pani meid kuuks ajaks luku taha ja söötis s*tta. Andestage mu näide, aga tahtsin kirjutada midagi eriti jõledat. Mina ei kujuta! Samas Anu Välba saates oleks see midagi muud.
Me ei tea keegi, mis seal Salumäede perekonnas tegelikult toimus, aga kui pärast Evelini saadet Erika tütar Sirli tegi videopostituse rääkides oma emast kui vägivallatsejast, kes pidevalt purjus oli, kakles oma partneriga ja lapsele isegi süüa ei andnud, siis see ei olnud minu silmis normaalne. Isegi, kui see kõik oli tõsi, siis see ei olnud normaalne. Samas miks? Üldine arvamus oli, et pestakse oma musta pesu avalikult ja see ei ole ilus. Aga kui oli vägivald? Vägivallast peab ju rääkima! Oli siis kanal vale? Keegi ei öelnud, et tubli Sirli, et nii julge olid ja avalikkuse ette tulid oma looga.
Seega jõuangi nende paari näitega ikkagi sinna, et vägivallast tuleb rääkida, aga valima peaks seda kanalit. Mulle endale tundub sobililik pigem see, et räägitaks, aga tõsises kontekstis ja niiöelda “udutatud näoga”. Aga loomulikult – mis ühe jaoks tundub sobiv, ei pruugi teise jaoks olla.
Printsess
Ma õnneks küll ei ole kunagi füüsilist vägivalda kogenud, aga mina leian, et sellistest asjadest peaks rääkima. Tähendab – kui inimene ise tunneb, et ta tahab sellest rääkida, et see teeb ta elu talle endale kergemaks, siis tuleks sellest kindlasti rääkida. Mina leian, et sellistel puhkudel ei peaks mõtlema vägivallatseja peale, sest kui ohver tunneb, et see rääkimine mõjub talle teraapiliselt, siis palun väga! Ka sellisel juhul, kui seda tehakse kuskil jutusaates või internetikeskkonnas.
Kui inimene ise ei taha sellest avalikult rääkida, siis muidugi ei peaks keegi talle selles mõttes peale käima. Aga kui ta tahab seda teha, siis ei ole selles küll midagi taunimisväärset. On ehk teistelgi abiks mõistmisel, et selliseid asju kahjuks juhtub meie ümber 🙁
E.
Oma nime all rääkida ei taha, kuid minu isa oli täpselt nii värdjaslik, kui Sinu toodud näide… Peab vist ütlema, et õnneks mitte meie peal, kuna minu ema suutis lõpuks minema minna ta juurest, kuid uue naise kasulapsed pani pimedasse tuppa kinni, pm söötiski sitta, kui üldse midagigi ja peksis naist. Kaks alkohoolikut olid koos. Jälle selline haige lugu, et noh ei oskagi midagi öelda… Sitt ema, et oma lastele nii teha lasi, tema oleks pidanud neid ju kaitsma, kuid ise oli/on alkohoolik, küll enam mitte niihullult, kuid siiski. See lugu oli ka meedias, kuna need lapsed võttis lastekodu neilt ära, kui välja tuli, et ta neid lapsi toas kinni hoiab jne. Õigesti tehti ka, ma ei saa aru miks keegi juba varem lärmi ei teinud… Kõik juhtus siis kui ma olin kuskil 6-10 aastane, seega ega ise ka midagi teha ei osanud ja õnneks meie ema meid palju külla ei lubanud ka sellele jõhkardile.
Igatahes jah ma olen ka kohutavalt sitta ehk perevägivalda jm pidanud elu jooksul läbi elama, kuid tõesõna avalikult rääkima ei läheks. Kuigi vahest ikka omaette mõtled, et miks oli nii või naa ja miks inimesed on/olid nagu nad on…
Üle nagu otsesel see rääkimine kusjuures küll ei aita saada. Sa lihtsalt lepid sellega pm ja üritad ära unustada. Ja nagu ütlesin, siis vahepeal jääd mõtlema, kuid tänaseks enam mitte niiväga.
ebaparlikarp
Väga kurb lugu. Loodan, et see kõik ikkagi ei takista elust ka naudingut tundmast. Kevadet Sulle!
E.
Ei takista, olen nagu leppinud sellega, et oli mis oli ja sinna ei saa midagi teha. Tähtis on see elu, mille ma nüüd endale ja oma tulevastele lastele ise loon 🙂
Minupuhul vb see on ka kergendanud, et eks ma õdedega olen ikka arutlenud selle üle, kuna meie ju mõistame üksteist. Ja noh nüüdseks on kõik lahti lasknud sellest mis oli ja keegi vimma ei pea. Ma tean, et ega andeks ei ole meist keegi nn andnud vanematele ja ilmselt ei anna ka kunagi, kuid vähemalt vimma ei pea otseselt ka. Unustatud asi pm. Isaga küll keegi suhelda ei taha, kuid ema ikka hoiame, ma ju mõistan, et ega tal ka mõistus korras polnud enam peale kahte vägivaldset abikaasat…
Tänaseks on meie pere kõik kuus last suureks kasvanud ja õnneks terve psüühikaga inimesed. Eks omad ebakindlused on igaühel, loomulikult on need ka inimestel, kes ei ole vägivaldses peres kasvanud, kuid noh oli mis oli. Ma olen sellest õppinud, et milliseks ma ise ei taha kunagi saada ja õnneks tean, et endale elusees nii sitta meest ei võtaks. Meie puhul oli kindlasti parim asi see, et me olime õdede-vendadega üksteisele toeks vm. Üksinda selle keskel olla oleks olnud ilmselt veel-veel jubedam…
Kuigi lapsepõlv oli nn sitt, siis oskangi asju kõrgemalt väärtustada ja rõõmu tunda pisiasjadest. Ühesõnaga sitt lapsepõlv ei ole väga minu praegust elu mõjutanud, õnneks 🙂 Ega väärtushinnanguid või maailmavaadet. Vägivalda mina ei poolda, vaid usun ikka sõnadejõudu. Vähemalt ma tean, kui halb vanem ma kunagi olla ise ei taha jne.
Kuigi võibolla seepärast ma olengi nii introvert, kuid selle üle ma nagu kurbust küll ei tunne 😀 Mul on kõik vajalikud ja kallid inimesed endaümber olemas 🙂
Sulle ka ilusat Kevadet!
Eveliis
Mina olen vägivallast rääkinud blogis rohkem kui oleks ilmselt sünnis, väga kindlasti olen ma sellega pahandanud oma pere ja nad mõistavad selle, et liiga avameelne olen teinekord blogis, hukka.
Samas olen ma kirjutanud läbi nii tugeva filtri, sest tegelikul tahaks ma rääkida palju rohkem, aga mulle tundub, et see pole ka aus teiste suhtes. Nii ma teinekord surungi hambad risti ja ei kirjuta.
Olen nõus, et vägivallast tuleb rääkida ja tegelikult mulle meeldib, et inimesed julgevad oma näoga rääkida, sest võimalik, et see avab mõned silmad, aga olen ka nõus, et kanaleid tuleb valida. Noh näiteks teame me ju kui blogija kutsus üles oma lugejaid veiniklaasi taga vägivalla teemadel lobisema. Ei ole sobiv kombo, eksju. Ja ei ole ka teema, millest lobiseda, millega vaataja/lugeja numbreid püüda. Õiges kanalis, õigel moel on see aga teema, millest tuleks rääkida. Milline on see õige kanal? Kindlasti mitte Kroonika, Õhtuleht, mõttetud talkshow´d. “Hommik Anuga”? Kah, talk show, aga mitte mõttetu.
ebaparlikarp
Jah, tõesti nõus. Tõsised teemad võiksid jääda tõsistesse kanalitesse. (ma ei pea silmas telekanaleid, vaid kanaleid üleüldse). Igal asjal on oma aeg ja on ka koht.
M.
Võibolla on asi antud blogis…ma mõtlesin ise ka sellele, et miks mind veidikene häirivad need marimelli postitused. Vägivallast rääkimine on tere tulnud (nt meeldis mulle, et president julges oma kõnes antud teemat puudutada), samas kas selline blogi, kus enamik postitusi on kas reklaam või klikidekogumiseks algatatud/kollased on just see koht?! No olgu arutleme edasi, et see on nende isiklik “pesa”, kuhu nad kirjutavadki oma elust…aga kas on vaja sellest teemast teha eraldi (vägagi sarnase sisuga) mitu ja mitu postitust? Kus läheb see endast välja kirjutamise/teiste teavitamise ja haletsuse/klikide kerjamise piir? ?
ritsik
See piir, kus ja kellele oma lugu avaldada, on üsna suhteline. Jah, Evelini saates ei räägiks ja Kuu-uurijas ka mitte, aga Anule räägiks.
Malle
Ma eeldan, et teema on tõstatatud Marimelli blogist.. Ma kahtlen, et sa siis mõtleksid samamoodi, kui sinu ema oleks sinuga nii käitunud ja täiskasvanueas käib see terror edasi. Mina täna ei suudaks samamoodi oma emast nii avalikult kirjutada, aga samas pole ma ka sellises olukorras olnud. 🙂 Ma usun, et sõnum mida sa öelda tahad, jõuab paremini nende inimesteni siis, kui sa räägid seda oma näo ja nimega 🙂 Ma ise siiralt loodan, et mida rohkem sellest räägitakse nii avalikult, siis seda rohkemate inimesteni jõuab sõnum, et selline käitumine on taunitav. Ja kui kasvõi ühe vanema paneb see mõtlema, ehk tekitab isegi hirmu sattuda samasuguse avaliku häbiposti siis on see võit missugune.
ebaparlikarp
Sul on õigus, et ma ei ole selles olukorras ja kui oleksin, siis ma poleks see, kes ma olen praegu. Aga iseenesest ma lihtsalt ütleks sellisest emast lahti, absoluutselt igal tasandil.