Me ostame tihti koju La Muu jäätist. Enamjaolt sööme karamelli-meresoola, vahel ka pistaatsia. “Parim mahetööde”. “Rahva lemmik”. Sellised suursugused tiitlid karbi peal. Minu lemmik ka. Päris tihti saan ma aga karbi, kus haljad rasvatükid ei ole jäätisesse ära segunenud ega sulanud. See on nii ebameeldiv. Iga kord kujutan ma siis vaimusilmas ette, kuidas saatest “Minu köök on parim” tuntud kriitikud Manu ja Pete seda jäätist prooviksid. Peas läheb seriaal kohe käima. Manu uuristab lusikaga otse karbist, jäätis murdub, karamell venib… Paneb lusika suhu, jäätis sulab. Sulab. Käib suus ringi. Sulab veel. Ning siis sulavad jäätise lahustudes suu peale need rasvatombud. Manu hammustab need katki ja mälub külmast hangunud võitükikesi. Või sülitab need tülgastusega välja ning vaatab Pete’ile nina krimpsutades otsa? Lõppu ei ole ma välja mõelnud. See on mul lahtiseks jäänud.

***

Uudistes tuli just alimentide teema. See “kui sa ei maksa, ma sulle last ei näita” ja “kui sa mulle last ei näita, ma sulle ei maksa” on nii julm. Madalalaubaline, aga tundub, et väga levinud. Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

***

Nädalavahetusel läheme Toilasse. Vanaemal on sünnipäev. Mõtlesin, et võiksime rongiga minna, mis sest, et meil on kaks autot maja ees. Mulle meeldib rong. Balti jaam on siin samas ja uued rongid on mugavad, avarad, puhtad. Kui ma Etheliga kahekesi Ida-Virumaal käin, siis ma enam autoga ei viitsigi. 2-2,5 tundi roolis olla on minu jaoks piin ja ajaraisk. Täielik nüristus! Rongis saab lugeda, netis surfata, magada. Seekord mõtlesin, et läheks vanaema sünnipäevale ka rongiga, kolmekesi. Pilet on 9,81 eurot. Kolmele sinna 29,43 eurot. Seega edasi-tagasi põhimõtteliselt 60 eurot. See on esimese klassi hind, kus saab mõnusalt kindlad kohad broneerida. Tavaklassis maksaks kogu üritus kokku 44,28 eurot. Ikka on palju kuidagi. Ma olen iseenesest nõus maksma, kui asi on mugavuses, ning ma ei kaalu igat eurot, aga kui meie käsutuses on mitu autot, siis tundub rongiga minnes rohkem raha kulutada kuidagi jabur. Isa peaks meile veel Jõhvi jaama järele tulema, sebimist oleks palju rohkem. Parem läheme siis juba oma autoga. Kõlan nagu rott, aga kas rongis ei võiks olla mingi odavam perepilet? Ükskord ammu, kui uued rongid tulid, mõtlesime kogu perega viiekesi Tartusse rongiga minna… Julm hind. Uberiga tuleks ka odavam! 😀 Läksime oma autoga muidugi.

***

Täna nägin autoga koju sõites Jõe tänaval ühte meie väga-väga tuntud noort meeslauljat. Ta oli musta Peugeot linnamaasturi autoroolis, telefon näpus, pilk telefonis. Küll kerges ummikus aga siiski. Nii kole oli vaadata. Tuletas endale ka meelde, et korralikum olla!