Hommikul puudutati “Terevisioonis” koduvägivalla teemat. President Kersti Kaljulaid puudutas vabariigi aastapäeva kõnes koduvägivalla teemat. Osade jaoks oli viimane kuidagi sobimatu. Kuigi ma arvan, et vabariigi sünnipäevakontsert võiks rõõmsam olla, siis presidendi kõne võib justnimelt ka süngemaid teemasid puudutada. Ja kui vabariigi sünnipäev (koos jõulude ja jaanipäevaga) on just see päev, kus inimesed kodudes kõige rohkem peksa saavad, siis pole see teema ju kuidagi kunstlikult või sobimatult moodsatest teleprompteritest välja imetud.

Koduvägivalla all kannatajale on lihtne öelda, et mine ära. Ära minna ei ole kerge. Põhjuseid on erinevaid – maha tambitud enesehinnang, rahaline sõltuvus, ühine kinnisvara… Me räägime pidevalt ja erinevates valdkondades ennetamisest. Teeme ennetuskampaaniaid liiklusohutuses, vähki haigestumises, HIV’i nakatumises, narkootiliste ainete pruukimises, alkoholi liigtarbimises, petuturunduses, milles iganes. Miks me ei võiks teha (suuremat) ennetustööd koduvägivallas?

Mõistan, et hetkel oleme lihtsalt nii palju arengust maas, et hea, et viimastel aastatel üldse koduvägivalla olemasolu  tunnistama hakatakse. Väga oluline on koduvägivalla ohvreid aidata, neid suunata, neile tuge pakkuda. Aga mu mõte liigub paratamatult ennetustööle. See peaks veel tõhusam olema.

Oleme kõik kuulnud lugusid, kuidas suhte alguses oli kõik ilus, mees tõi lilli (vabandust, ma võtan mehe näite, see probleem on levinum) ja avaldas armastust. Tema loomus avaldus alles hoopis hiljem. Hiljem. Siis, kui naisel olid selle mehega juba KOLM last ja ühine kodu ja pangalaen. Hiljem. Siis, kui naisel endal ei olnud jäänud enam ei enesehinngut, ühtegi sõpra ega ka töökohta. Ma ei usu seda. See ei ole nii. Esmesed ohumärgid avalduvad varem! Enne kolme last ja ühist pangalaenu!

Iga noore ja täiskasvanu ajusse peaks jõudma ka teadmine, et kui su (peig)mees on sind korra löönud, siis ta jääb seda tegema. No excuses! Soovitan siinkohal väga lugeda Caroline Brehat’i raamatut “Ma armastasin manipulaatorit.” Toon raamatust välja mõned ohumärgid, mis kindlasti avalduvad enne kolme last ja enda enesehinnangu langemist:

  • Ta räägib oma endistest elukaaslastest austuseta.
  • Ta ei austa teid.
  • Ta tahab kõike enda kontrolli all hoida.
  • Ta on väga omandihimuline.
  • Midagi pole kunagi tema süü.
  • Ta tarvitab uimasteid või alkoholi. Siin ei ole otsene seos, aga tihti on need seotud. Miks muidu jaanipäeval, vabariigi aastapäeval ja jõuludel kõige rohkem peksa saadakse, nagu president ütles? Usun seepärast, et neil päevil on kombeks rohkem alkoholi juua ning paljudele on see nagu päästik.
  • Vihastudes püüab teid hirmutada.
  • Ta kohtleb teid teiste juuresolekul erinevalt.

Ega neid välja toodud punkte ei saa kõiki eraldiseisvana võtta, aga kui need enamvähem puslena kokku panna, siis joonistub päris selgesti teatud inimtüüp. No ja loomulikult, kui kõigele lisaks oled korra silma siniseks saanud, on kõik selge. Kohe tuleb ära minna. Lilli ja vabandusi mitte vastu võtta. See on see kõige raskem hetk. Kui selle tehtud saaks, siis jääks väga palju kurbi elusid elamata. Inimesed aga ei tunne toda hetke ära, kui see nende endi elus ette tuleb. Loodavad, et äkki ta muutub. Äkki ta tõesti enam ei tee. Tundub julm, aga tegelikult peaks tapma kohe kõik oma lootused, kui ilmneb esimene vägivallatunnus. See on vist inimloomusega vastuolus. Ikka tahame loota. Vabandusi leida. Mõelda, et me oleme erand. Ise veel aidata. Ise veel rohkem panustada.

See on nii keeruline ja mitmetahuline teema. Mu mõttekäik jääb praegu poolikuks. Aga minu point on, et igapäevaselt kodus peksa saajatel oli tegelikult kunagi see esimene päev. See esimene päev on määrav. Sellel esimesel päeval peaksime hakkama otsima armastust mujalt.

PS: Tunnistan, et olen natuke tundlikumaks muutunud ebapopulaarse arvamusavalduse kirjutamisel. Mitte sellepärast, et mul oleks oma arvamuse pärast häbi. Mitte sellepärast, et mõned inimesed äkki minuga ei nõustu. Hoopis sellepärast, et ma ei jaksa hiljem rõhutada, et see on vaid minu arvamus. See, et ma kirjutan selle arvamuse siia blogisse nähtavaks, ei tähenda, et ma automaatselt seda arvamust sulle peale surun. Aga on inimesi, kes avavad mu blogi vabatahtlikult, loevad vabatahtlikult ja tunnevad, et ma surun neile oma arvamust peale.

PS2: Loomulikult ei tähenda lähisuhtevägivald vaid naise-mehe suhet, millest mina praegu kirjutasin.