Sinist silma ennetades…
Hommikul puudutati “Terevisioonis” koduvägivalla teemat. President Kersti Kaljulaid puudutas vabariigi aastapäeva kõnes koduvägivalla teemat. Osade jaoks oli viimane kuidagi sobimatu. Kuigi ma arvan, et vabariigi sünnipäevakontsert võiks rõõmsam olla, siis presidendi kõne võib justnimelt ka süngemaid teemasid puudutada. Ja kui vabariigi sünnipäev (koos jõulude ja jaanipäevaga) on just see päev, kus inimesed kodudes kõige rohkem peksa saavad, siis pole see teema ju kuidagi kunstlikult või sobimatult moodsatest teleprompteritest välja imetud.
Koduvägivalla all kannatajale on lihtne öelda, et mine ära. Ära minna ei ole kerge. Põhjuseid on erinevaid – maha tambitud enesehinnang, rahaline sõltuvus, ühine kinnisvara… Me räägime pidevalt ja erinevates valdkondades ennetamisest. Teeme ennetuskampaaniaid liiklusohutuses, vähki haigestumises, HIV’i nakatumises, narkootiliste ainete pruukimises, alkoholi liigtarbimises, petuturunduses, milles iganes. Miks me ei võiks teha (suuremat) ennetustööd koduvägivallas?
Mõistan, et hetkel oleme lihtsalt nii palju arengust maas, et hea, et viimastel aastatel üldse koduvägivalla olemasolu tunnistama hakatakse. Väga oluline on koduvägivalla ohvreid aidata, neid suunata, neile tuge pakkuda. Aga mu mõte liigub paratamatult ennetustööle. See peaks veel tõhusam olema.
Oleme kõik kuulnud lugusid, kuidas suhte alguses oli kõik ilus, mees tõi lilli (vabandust, ma võtan mehe näite, see probleem on levinum) ja avaldas armastust. Tema loomus avaldus alles hoopis hiljem. Hiljem. Siis, kui naisel olid selle mehega juba KOLM last ja ühine kodu ja pangalaen. Hiljem. Siis, kui naisel endal ei olnud jäänud enam ei enesehinngut, ühtegi sõpra ega ka töökohta. Ma ei usu seda. See ei ole nii. Esmesed ohumärgid avalduvad varem! Enne kolme last ja ühist pangalaenu!
Iga noore ja täiskasvanu ajusse peaks jõudma ka teadmine, et kui su (peig)mees on sind korra löönud, siis ta jääb seda tegema. No excuses! Soovitan siinkohal väga lugeda Caroline Brehat’i raamatut “Ma armastasin manipulaatorit.” Toon raamatust välja mõned ohumärgid, mis kindlasti avalduvad enne kolme last ja enda enesehinnangu langemist:
- Ta räägib oma endistest elukaaslastest austuseta.
- Ta ei austa teid.
- Ta tahab kõike enda kontrolli all hoida.
- Ta on väga omandihimuline.
- Midagi pole kunagi tema süü.
- Ta tarvitab uimasteid või alkoholi. Siin ei ole otsene seos, aga tihti on need seotud. Miks muidu jaanipäeval, vabariigi aastapäeval ja jõuludel kõige rohkem peksa saadakse, nagu president ütles? Usun seepärast, et neil päevil on kombeks rohkem alkoholi juua ning paljudele on see nagu päästik.
- Vihastudes püüab teid hirmutada.
- Ta kohtleb teid teiste juuresolekul erinevalt.
Ega neid välja toodud punkte ei saa kõiki eraldiseisvana võtta, aga kui need enamvähem puslena kokku panna, siis joonistub päris selgesti teatud inimtüüp. No ja loomulikult, kui kõigele lisaks oled korra silma siniseks saanud, on kõik selge. Kohe tuleb ära minna. Lilli ja vabandusi mitte vastu võtta. See on see kõige raskem hetk. Kui selle tehtud saaks, siis jääks väga palju kurbi elusid elamata. Inimesed aga ei tunne toda hetke ära, kui see nende endi elus ette tuleb. Loodavad, et äkki ta muutub. Äkki ta tõesti enam ei tee. Tundub julm, aga tegelikult peaks tapma kohe kõik oma lootused, kui ilmneb esimene vägivallatunnus. See on vist inimloomusega vastuolus. Ikka tahame loota. Vabandusi leida. Mõelda, et me oleme erand. Ise veel aidata. Ise veel rohkem panustada.
See on nii keeruline ja mitmetahuline teema. Mu mõttekäik jääb praegu poolikuks. Aga minu point on, et igapäevaselt kodus peksa saajatel oli tegelikult kunagi see esimene päev. See esimene päev on määrav. Sellel esimesel päeval peaksime hakkama otsima armastust mujalt.
PS: Tunnistan, et olen natuke tundlikumaks muutunud ebapopulaarse arvamusavalduse kirjutamisel. Mitte sellepärast, et mul oleks oma arvamuse pärast häbi. Mitte sellepärast, et mõned inimesed äkki minuga ei nõustu. Hoopis sellepärast, et ma ei jaksa hiljem rõhutada, et see on vaid minu arvamus. See, et ma kirjutan selle arvamuse siia blogisse nähtavaks, ei tähenda, et ma automaatselt seda arvamust sulle peale surun. Aga on inimesi, kes avavad mu blogi vabatahtlikult, loevad vabatahtlikult ja tunnevad, et ma surun neile oma arvamust peale.
PS2: Loomulikult ei tähenda lähisuhtevägivald vaid naise-mehe suhet, millest mina praegu kirjutasin.
kk
Ma arvan, et kõige keerulisem on inimesele selgeks teha, et ta väärib paremat ning saab paremat kui ta teeb vaid selle sammu ning läheb vägivallatseja juurest minema. Lisaks on see mõttemall, et “Ma mõtlen üle, nii kui nii olukord polnud nii hull/Kellegil on hullem” ning ilmselt mingi valehäbi kah. Valehäbi, et loodi pere vale inimesega/ei nähtud tema tõelist palet/ei suudetud perekonda hoida.
Mul on tuttav, kes ei kannata füüsilise vägivalla all küll aga vaimse. Seda nii abikaasa poolt – selline prillidega kõhn kiilakas – kui ka tema ämma poolt. 100% kontroll mõlema poolt – ämm kujundas korteri (sest see kuulub talle seega tal on see “õigus”) mees otsustab, kas naine saab tööle minna autoga või peab sõitma kahe bussiga, kas ta võib osta endale nutitelefoni ja nii edasi. Naine ei tahtnud lapsi aga mees ja ämm küll ning lõpuks naine andis alla ning sai lapse. Lapse, keda tal oli esimestel kuudel väga keeruline armastada (ilmselt sünnitusjärgne depressioon) ning nüüd mees tahab teist last ka.
Kõik ütlevad, et ta peaks selle mehe maha jätma aga isegi kui ta saab aru, et suhe pole see õige…siis meest ta maha jätta ei taha/suuda. Nad on nüüdseks abielus olnud üle 10 aasta kui ma ei eksi ning ilmselt nii pea lahutust ei tule. Kahju muidugi naisest aga samas sundida ka ei saa. Naisel kusjuures perevägivallaga minevik ning “daddy issues” seega abikaasaks leidis ka “isa”.
ebaparlikarp
Appi milline horror. Ja väliselt võõrastele on kõik super jah?
Kk
Nii ja naa. St. tuttavatele – sõpradele suudab see mees samasugust vaimset terrorit teha (üleolev suhtumine, liigne sarkasm, ülbus jm) , mida siis kõik välja kannatavad, sest ‘teda enam ei muuda ju’. Ning tegelikult ega selle mehe kontrollivajadus pole ka suur saladus. Kas ka teised teavad, et ta naise suhtes nii range, kontrolliv ja ‘isalik’ on, seda ei oska öelda.
Kusjuures selle mehe vend on jällegi tark, armas, hooliv ning väga sõbralik, seega täielik vastand. Imelik kui erinevad ikka ühe pere lapsed olla võivad! Nüüd tuleb vaid oodata ja vaadata, milliseks antud paari laps kasvab. Kas hakkab samamoodi emast ‘üle sõitma’ nagu isa või..
myyiu
jukskord kirjutasin samast asjast… peaaegu.
ebaparlikarp
Aitäh artiklit jagamast. Manipulaatorid on vägivallatsejad tõesti. Konna keetmise näide on päris hästi illustreeriv. Tagant järgi aga ma tean, milline hetk see oli, mil kuumaks läks. Oleks pidanud seda ikkagi kohe tundma.
Mari-Liis
Ma olen lapsepõlves tunnistanud koduvägivaldust ja seda on tõesti nüüd, täiskasvanuna, keeruline analüüsida. Lugu on klassikaline versioon mehest, kes endast nõrgema naisterahva peal ennast välja elas. Ühest küljest tundus, et naisterahval oli mingi kummaline meeleheide, et nagu soov klammerduda ja elada mingis kujutelmas, et kõik on normaalne. Sinikad ju paranevad ja hinge saab varjata! Osadel oleks justkui arusaam, et tingimata PEAB kellegagi koos olema, nui neljaks, kasvõi sitapeaga aga on vaja mingit omandi tunnet. Ja sellest ei ole abi, et kõik lähedased raiuvad, et võta ennast kokku ja jäta see sitapea maha. Tekivad silmaklapid ja siis hoitakse üldse nendest inimestest eemale, kes sind tegelikult aidata tahavad. Fakt on aga see, et ühel hetkel see appikarje tuleb. Ennetamine peab algama lastetoast, ennetamine peab toimuma koolis. Üleüldse võiks koolis rohkem lastele õpetada, mis on reaalne elu kogu selles headuses ja ka valus. Kui asi on jõudnud tagajärjeni siis tuleb olla oma sõbrale tingimusteta sõber. Neelata alla see, kui sinu abi esimese, teise ja kolmanda hooga ära põlatakse. Mitte targutada, et “ma ju ütlesin sulle”. Olemas olla siis ka siis kui ohver on ennast ülepeakaela sellesse olukorda sisse mässinud ja mitte teda sinna olukorda ära unustada. Tagasi tulles ennetamise juurde – ma ei mõtle seda, et me peaks nüüd lastele tingimata hakkama selgeks tegema, et peksmine on vale vaid õpetada neid sealjuures märkama teisi inimesi. Oskus panna ennast teise inimese olukorda, empaatia. Lapsed võivad oma teadmatuses olla väga õelad (nt koolikiusamine) ja kui keegi seda märkamas ei ole siis see võib väga sügavale juurduda. Mulle meeldis, et president selle teema tõstatas. Ausalt ja otsekoheselt, nii ongi vaja.
G.
“.. Sellel esimesel päeval peaksime hakkama otsima armastust mujalt.” Või peaks lihtsalt armastus iseenda vastu olema üle tunnetest vägivallatseja suhtes.
Mind ei häirinud, et president oma kõnes seda teemat käsitles, küll aga tema toon. See oli kuidagi ootamatult emotsionaalne, just kõne selles osas, natuke nagu kooliteaterlik vbl.. ja mitte piisavalt soliidne. Teema tõsidust arvestades ei mõjunud see mu meelest hästi.
Jäin seda kuulates ka mõtlema, et teades statistika koledaid numbreid, siis istus tema ees külaliste hulgas ju päris kindlasti ka nii mõnigi vägivallatseja või -ohver.
ebaparlikarp
Kusjuures mulle ka toon ei meeldinud. Oli kuidagi liiga kuningannalik.
Kristi
Lugesin seda raamatut mitu aastat tagasi. Mäletan, et peale lõpetamist oli tükk aega vastik olla. Minu jaoks on olukorrad, kus laps on ka kuidagi seotud asjaga, nii rasked lugeda. Ma ei ole juba mitu aastat vaadanud mingeid kvaliteetfilme kus lapsed kuidagi kannatajaks on – lihtsalt ei suuda, süda läheb pahaks täiesti.
ebaparlikarp
Minu jaoks on see ka raske.
ritsik
Mu sõbrannal oli paraku just nii, et mees muutus vägivaldseks peale lapse sündi. Alles siis sai naine aru, et mingid ohumärgid olid juba varem olemas, aga ta ei osanud neid siis õigesti tõlgendada.
ebaparlikarp
Mõtled siis, et muutus füüsiliselt vägivaldseks pärast lapse sündi? Enne oli vaimne vägivald ohumärgiks?
ritsik
Just nii, aga siis ei saanud naine aru, et nt tema perekonnaliikmete seljataga halvustamine ja imelikeks nimetamine, napsutamisel närvi minemine jms on selged ohumärgid.
ebaparlikarp
Väga nõus!
Varikas
Ohh, on minulgi kogemus säärase suhtega – 16-20eluaastatel olin nõnda rumal, et elasin (vahelduva eduga) täieliku lurjusega koos. Ja IGALT POOLT üritati mulle selgeks teha, et ta pole normaalne. Aga kus siis sellises vanuses teisi kuulatakse? Lõpuks viskas mul ta üle aisa löömine üle ja lõpetasin selle jama.
ebaparlikarp
Teiste jutt sellel hetkel ei kõiguta jah.
Tilda
Lähisuhtevägivald on keeruline teema tõesti. Ma mõtlen (ja seletan igal võimalikul juhul) ja mitte, et see idee algselt mulle ülepeakaela kuulukski, kuid mu meelest oleks väga paljudel juhtudel abiks, kui igal inimesel oleks nn “persse saatmise puhver” – mõttes rahaline, no kasvõi kolme kuupalga ulatuses nt. Et ta saaks alati minna. Päeva pealt saata persse valesti käitunud partneri või kasvõi nõmeda tööandja. Tihti inimestel seda ei ole ja nii tekivad olukorrad “A kus ma kolme lapsega lähen – hange ju maga ei pane”. On selliseidki juhuseid, kus kehva suhet üritatakse parandada nt uue lapse muretsemisega vms hullu. Õnneks praegusel ajal räägitakse juba ka koolides lähisuhtevägivallast päris palju. Samuti on muutunud politseinike teemakohane väljaõpe, juhendid jms. Loodetavasti läheb kõik paremaks.
ebaparlikarp
Mõtlesin isegi sellest rahalisest puhvrist (ma ise nimetaksin seda iseseisvuseks) ka kirjutada, aga siis jäin mõtlema, et palju on räägitud, lähisuhtevägivald ei ole ainult nö näiteks madalapalgaliste või madala haridustasemega inimeste teema. Ka näiteks juristid ja avalikkusele tuntud inimesed kolgivad oma elukaaslasi, kellel tõenäoliselt on see rahavaru isegi olemas… Ja ma ei kirjutanudki sellest, sest hakkasin mõtlema, et neid faktoreid, mis ära minemist mõjutavad, on nii palju erinevaid ikka. Mõni inimene on emotsionaalselt nii seotud, et ei suuda lahti öelda, mis sest, et variante oleks.
Ma loodan ka, et läheb paremaks see asi.