Ilmselgelt on pealkirjas püstitatud küsimuse vastused individuaalsed, kuid täitsa hea meelega tahaks teada teiste kogemusi, millal see juhtus. Ja veel olulisem – kuidas?

Ethel on 8a ja käib teises klassis. Mina olen esimene, kes 6.50 äratuskella peale silmad lahti teeb. Paar minutit virgun ja kobin Etheli tuppa. Panen sumeda valgusega lambikese põlema ja poen tema kaissu. Siis hakkan pihta:

“Kiisuroosikene äratuuuuus.”

“Kooli peab minema, äratuuuuus.”

“Musikalli roosinupuke, ärka!”

“Lõhnapallike, kuku!”

“Sipelgad tulevad.” (Ja siis teen näppudega sipelga jalgu, mis talle kurgu alla kõdi tulevad tegema) 🙂

“Näe, valgekiisu (selliselt kutsume ühte kaisukat) ka ärkas.”

Ja niimoodi musitan ja kallistan ma Ethelit viis päeva nädalas üles. Vahel ta naeratab mulle läbi une ärgates, endal silmad veel kinni. Aga vahel paneb ta mulle lihtsalt jalaga kõhtu ja kisab läbi kinniste huulte äratõukavalt “Mmmm”. Jumalhoidku, kui ma teda veel mingi hea unenäo pealt tülitama tulen. Siis olen ma ju põneva seikluse rikkuja. Pekstakse ikka sõnumitoojat! Hiljem täiesti suvalisel hetkel vabandab, et ta on hommikul nii unesegane ja läheb kurjaks, kui keegi äratama tuleb. See kõik võib väga titekas tunduda, aga eks emadel on oma lastega erinevad suhted ja traditsioonid ja oma inside teemad ning mulle tegelikult meeldib Ethelit sedasi kaisutades äratada.

Mingil hetkel peab vist laps aga ise ärkama hakkama. Põhimõtteliselt, kui ta oleks teismeline ja mina eriti laisk, siis saaks meie hommik teoorias välja näha ka nii, et Ethel ärkab ise ja kui uksest välja läheb, siis on minul aeg ärgata. Temal algab kool varem kui mul töö. Praegu ma ärkan tema pärast pool tunnikest varem. See ei ole mulle probleem, aga kui ma tahaksin võtta näiteks puhkuse ja seda mitte reisides veeta, vaid kodus, siis peaks ma praegu veel lapse kõrvalt iga hommik vara üles ärkama. Aga puhkuse mõnu on ju ka selles, et äratuskella (või tänapäeval telefoni) võib täiesti tummaks lükata! “Õnneks” neid puhkusi väga palju ei ole. 28 päeva! Ja suurema osa sellest ajast tahan ma ikkagi maailmas ringi reisida, sest muul ajal ei saa.

Tegelikult võiks vist vaikselt seda ise ärkamist harjutama hakata. Leida lapse telefonis mingi mahe heli, mis teda hommikul ära ei ehmataks ja vaikselt pinisema hakkaks. Arvestades aga seda, et laste uni on vist üleüldse kuidagi väga sügav, siis jõuan ma ise 88 korda selle äratuse peale ärgata, enne kui tema oma silmaluugid lahti teeb.