Blogimise võlu
Ma ei saa täna mitte võtta kinni Mari-Leenul sõnasabast (krt mida lauset?!), kes kirjutas:
“Minu jaoks ongi blogimise suurim võlu säästmine. Enda raha säästmine. See on siiski parem kui mitte midagi. Loomulikult oleks lahe, kui ma saaksin igakuiselt palka ja selle palga eest pangast laenu ja oma kodu jne, aga kui hetkel on asjalood sellised, et mul pole kindlat tööd ja ma elan ära ja olen sellise elukorraldusega rahul, siis ma ei näe ka probleemi.” (LINK).
Ma vabandan ma kohe alguses, et natuke teemat nämmutan, sest ma kirjutasin ka paar postitust tagasi millestki, mis justkui haakub. Samas ma üritan praegu ennast mitte korrata ja lahata natuke teise nurga alt. Loomulikult minu enda vaatevinklist.
Ma saan aru, et Marimelli blogis oli jutu taustsüsteemiks ja kontekstiks “blogimisega ära elamine”, kuid see, et Mari-Leen ütleb ausalt välja, et tema jaoks on blogimise võlu raha säästmine, pani mind mõtlema, kui erinevad ikkagi blogijad on ja kas neid saakski kõiki ühise nimetajaga nimetada.
Minu enda jaoks on blogimise võlu vaieldamatult kolmes asjas:
- Enese väljendamine, mille kaudu ma saan väga mõnusat rahulolu. Kui mul tekivad peas mingid mõtted, siis ma tunnen, kuidas ma pean need endast välja saama, neid jagama.
- Arutelu (nii tõsine kui ka humoorikas), mis vahel tekib.
- Kirjutamise protsess ise. Ma naudin lausete kirja panemist ja seda, kuidas tekst minust välja voolab.
Kui eelmised kolm punkti olid konkreetselt minu enda blogi pidamise (miks mina blogi pean) võlu, siis sellele lisandub ka üleüldine blogide võlu, mis puudutab teiste blogisid. Mulle meeldib lugeda teatud kindlate inimeste mõtteid peaaegu kõigest, aga ka teatud kindlaid mõtteid juhuslike inimeste sulest. Selline hommikune mõnus rutiin, et võtan kohvi kõrvale lahti Postimehe, Delfi, ERR portaali ja vaatan üle oma blogrollist minu lemmikute värsked postitused.
Aga tulles tagasi teemasse, kui erinevad on blogijad… Mis põhjusel blogitakse?
- Kes selle pärast, et isiklikku raha säästa, saades mingeid asju, pileid, kuponge, liikmekaarte, süüa, puhkusele…
- Kes sellepärast, et iseenda elu jäädvustada.
- Kes selle pärst, et sugulasi oma eluga kursis hoida.
- Kes blogib selle pärast, et blogi on tema elu.
- Kes selle pärast, et oma teenuseid promoda.
- Kes sellepärast, et mingit lehte üles ehitada, mis reklaami pealt tulu tooks.
- Kes sellepärast, et proovin ja vaatan, mis saab.
- Kes sellepärast, et sõbranna ka hakkas…
- Kes sellepärast, et tal reaalselt on midagi öelda.
- Kes sellepärast, et ta arvab, et tal on midagi öelda.
- Kes sellepärast, et iseendast pilte avaldada.
- Kes selle pärast, et teistest/ loodusest/ maailmast pilte avaldada.
- Kes sellepärast, et mingit eluviisi maailmale tutvustada.
- Kes sellepärast, et peab kohvikut.
- Kes sellepärast, et reisib palju.
- Kes sellepärast, et kolis maale.
- Kes sellepärast, et tal sünnib varsti beebi.
- Kes sellepärast, et sünnib kaks beebit.
- Kes sellepärast, et on lihtsalt kurb ja see aitab teda.
- Kes sellepärast, et tal on mingi haigus.
- Kes paljudel neist põhjustest.
- Kes vaid iseendale…
Kui keegi ütleb, et ta on saavutanud kõik tänu blogimisele, siis minu meelest ei ole SEE blogimise niiöelda tippsaavutus (ehk kõige kõrgem võimalik tulemus), sest põhjused ja eesmärgid, miks inimesed blogivad, on väga erinevad. Me kõik ei taha saada tänu blogimisele parimaid sõpru, raha, asju, tähelepanu. Mõni ei taha isegi mitte ühtegi sellest neljast, vaid hoopis midagi muud.
NB! Ma ei arva, et kõikide nende asjade saamine halb on, ma arvan, et kõik lihtsalt ei taha neid LÄBI BLOGI saada. Mina ütlen hoopis uhkusega, et mina olen oma asjad saanud tänu heale palgatööle ja oma sõbrad tänu oma isiksusele ning ma pole kunagi tundnud end nagu “mingi tropp” või “tühi koht”. Minus ei kõla siin mitte ükski kadeduse noot. Seda mainin, sest suurel hulgal inimestel on komme kadeduse diagnoosiga lajatada. Aga köhimine ei tähenda automaatselt kopsuvähki!
NB2: Ma ei ütle, et Mallukas arvas oma postituses, et eelpool kirjeldatu on blogija kõige kõrgem võimalik saavutus. Ma kirjutasin just, et mina arvan, et see nii ei ole (võibolla arvab tema ka, ma ei tea…), sest blogijad ja nende eesmärgid on erinevad ja kui eesmärgid on erinevad, ei saa ka saavutused samas mäetipus kokku saada.
Mõtlesin eile ja täna sellele, et on häid ja kehvemaid blogisid, nii nagu on häid ja halbu sisutuid filme või häid ja kehvasti kirjutatud raamatuid. Küll aga ei ole ma kuulnud väiteid, et lugemine on idiootidele või et filmid on idiootidele. Samas olen ma omal nahal tõesti tunnetanud suhtumist, et blogimine on idootidele, ja ma ei mõtle üldse praegu Merje mõtteid blogimise kohta. Pigem mingite kaugemate tuttavate jutte, netist leitud kommentaare, üleüldist suhtumist, et blogijad võiksid pläkutamise asemel “päris tööd” teha. Peaaegu kõik blogijad teevadki seda “päris tööd” ka, aga see ei huvita blogifoobikuid, see ei pane neid kuidagi teisiti blogijatesse suhtuma. Meenutab natuke “taimetoitlased on murunäksijad” suhtumist…
Ma ei tea, kuidas seda kuvandit muuta. Või mis peaks tulevikus juhtuma, et see muutuks. Aga võiks…
It may seem like I'm doing nothing, but in my head, I'm actually quite busy.
triin@ebaparlikarp.ee
Mari
Ka arvamuspostitusi ei saa ilma ennast ja oma elu avamata kirjutada.
Aga ma ei tahtnud sind üldse rünnata, lihtsalt teema oli blogimisest ja see privaatsusest loobumine tekitab minus alati tunde, et kas tõesti kõik muu (nt sinu välja toodud 3 punkti) kaalub selle üles. Ja sa tundud aruka inimesena, ju sellepärast tekkiski küsimus. Ma saan aru, kui mõni avaliku elu tegelane peab blogi, tema elu on nagunii kõigile arvustada ja arutada, aga et keegi vabatahtlikult seda teeb…
Aga ilusat vabariigi aastapäeva ja blogi ikka edasi, päris hirmus oleks, kui kõik inimesed oleksid ühesugused
ebaparlikarp
Head Eesti sünnipäeva Sulle ka! Seni kuni ma oma sisemisi piire ei ületa, niikaua on blogimine minu jaoks mõnus.
Mari
Olen sinuga nõus, et sõnal “õigustamine” on negatiivne alatoon, aga kasutasin seda täiesti teadlikult. Need paar korda, kus olen kommenteerinud ja sinuga eriarvamusele jäänud, on mulle sinu vastustest jäänud mulje just täpselt õigustamisest, st sa saad ise ka aru, et sul pole päris õigus, aga ei taha seda tunnistada.
Aga nagu ma ütlesin, privaatsusvajadus ongi erinev.
Loomulikult ei tea ma sinust väga palju, aga nii palju küll, et mind ennast häiriks, kui mõni võhivõõras inimene minust seda teaks.
ebaparlikarp
Ma olen privaatsusest ja laste netti riputamisest kirjutanud terve postituse ja leian, et inimesed võiksid rohkem teadlikud olla, mis see kõik tähendab. Minul on aga minu enda tunnetuslik piir, mida ma ületada ei taha ega ületa. See piir on jah inimestel erinev. Imelik, et Sa minu blogisse just sellisel teemal üldse kommenteerima tuled, sest minu meelest on Eestis kümneid ja kümneid blogisid, kes kirjutavad oma perest ja lastest ilma igasuguse piiritunnetuseta. Õigemini neil on see piir veeeeeel kaugemal. Võib-olla kirjutad muidugi neile ka, ma ei tea. Lihtsalt imelik, et seda siia kirjutad, sest mul enamjaolt on ikka arvamuspostitused ja isiklikest probleemidest jms ma tegelikult pea üldse ei kirjuta.
Ma praegu ei mäleta, mis Sa kirjutanud oled, aga ju ma ikka pole Sinuga nõus olnud. Kunagi alguses oli mul päris mõni postitus nö puusalt, nüüd ma motlen ikka läbi ja avaldangi oma arvamuse. Päris tuulelipp ja plähmerdis oleksin, kui kommentaarides iga kord mõistaks, et issand ajasin mingit jama.
Kui ma näen kellegi toonist, et keegi tuli lihtsalt ära panema (seda saab alati kommentaarist ju aru), siis vabalt võib juhtuda, et panen hoopis ise
Aga kui keegi siiralt tahab asju arutada või oma arvamust avaldada, siis hea meelega loen ja arutlen kaasa. Mul on üks blogijast “kamraad” Kristallkuul :), me oleme vahel eriarvamusel, aga nii viisakalt ja mõnusa tooniga arutame asju. Täitsa naudin.
ebaparlikarp
Üles leidsin: http://ebaparlikarp.ee/?p=28536
Mari
Juhtun ka aeg-ajalt sinu blogi lugema, kuigi tihtipeale su postitused ärritavad mind oma kategoorilisusega (sellepärast ma ei loegi tihti). Aga ma alati imestan, kuidas on nii väikese privaatsusvajadusega inimesi nagu blogijad. Või on see edevus, ma ei tea. Mina ei kujuta ette, et igaüks, kes vähegi viitsib, võib lugeda minu kodust, minu lapsest, minu mehest, minu uuest kleidist jne. Pildid ka kenasti juures. No hea küll, mehest ja lapsest eriti pole, aga isegi minusugune juhukülaline teab juba, milline su mees välja näeb
Lisaks mõtlen ma alati, kuidas blogijad tulevad toime negatiivsete kommentaaridega. Minu tuju rikuks see küll ära, aga ju blogijad on paksu nahaga. Lisaks kulub ju hirmus aeg kommentaaridele vastamise peale, sest olen märganud, et ega nt sinu kriitikataluvus ka just kõige parem pole, pead kohe tõttama ennast õigustama ja natukese aja pärast veel pikemalt õigustama.
Nii et minu meelest on väga tore, et neid blogijaid ikka jätkub, kes rahva rõõmuks oma elu teistele lahkamiseks netti paiskavad, mina loen vahel ja täitsa huvitav meelelahutus on. Aga ega see nüüd minu meelest eriti mõistlik tegevus küll ole. Jõudu ja rahulikku meelt!
ebaparlikarp
Õigustamine on negatiivne väljend oma seisukoha selgitamisele, ma arvan. Sisu on sama, aga toon erinev. Mina väljendan ja seisan oma seisukohtade eest.
Mul on enamjaolt siiski arvamuspostitused ja kui nüüd tegelikult järele mõtled, siis ega sa must ikka tegelikult midagi ei tea
Neiu
Minu jaoks on kurb see, et kui Sa blogimist alustasid, siis sa olid niii palju ägedam kui suurem osa ülejäänud blogijaid – stiilne, tuus, omapärase maailmavaatega, arukas ja teistest erinev. Viimasel ajal oled sa aga jõlepaljudes postitustes kirunud teisi blogijaid, mis paistab olema suurema osa blogijate lemmiktegevus. Muutu iseendaks tagasi, pliis. Positiivsena olid sa palju ägedam!
M.
Sõprus Eveliisiga ei teinud head jaa ?
ebaparlikarp
Sõbrustamist Eveliisiga ei jätaks ma ühegi anonüümse ega mitte anonüümse kommentaari pärast. Peaks ikka suht jobu olema kui nii käituks
Eveliis on kift inimene ja selles veendusin ma just siis, kui päriselt tuttavaks saime. Mis oli juba ikka päris ammu 
ebaparlikarp
Ma olen saanud ka vastupidiseid kirju. Kes valetab?
Mulle meeldib koos teiste blogijatega aegajalt blogiidentiteeti lahata. Kirjutan piisavalt palju, et saad valida, mida siit blogist loed ja mida mitte. Ma ise teiste blogisid jälgides küll valin.
Ma olengi see, kes ma olen. Kui ma kuhugi muutuks, sest anonüümne Neiu tegi märkuse, poleks ma mina ise.
Eveliis
See on tegelikult huvitav, et tõepoolest on olemas ka VÄGA halbu filme ja raamatuid, kuid nende lugemine ei tee kedagi idioodiks, ega vist (?) ei tee idioodiks ka nende kirjutajaid, aga ka mina olen omal nahal (ja samuti mitte üldse Merjest ajendatuna) tundnud arvamust, et blogimine on idiootidele. Mul on nii palju tuttavaid ja sõpru, kes isegi mingist kohustusest ei tea mitte midagi minu blogist, peale selle, et ma blogin, sest nende arvates on see mõttetu ajaraiskamine, rääkimata sellest, et nad teaksid midagi muudest blogidest.
Samas ongi nii palju ka neid, kes hakkavad blogima vaid selleks, et asju saada ja siis pole ime, et inimesed kipuvad idioodi ja blogija vahele võrdusmärki panema.
Ja tahtsin just targutama hakata, et mina olen ka kõik saavutanud tänu tööle, kuid tegelikult olen ma üsna palju saavutanud tänu blogile. Kui mu Mutrikese blogi kunagi veeklaasis tormi tekitas arvasid inimesed,et ma ei saa enam kunagi tööle. Sellisele “päris tööle”. Siis aga sain ma tööpakkumise JUST tänu tollele Mutrikese blogile, sest ettevõtte juht arvas, et inimene, kes nii kirjutab ei saa päris idioot olla, pigem hoopis mõtlev inimene ja võttis mind põhimõtteliselt blogist loetu pärast tööle. No ja sealt hakkas ratas veerema.
Nii et pika kommentaari lõpetuseks, vbla olen ma kahepalgeline kui ütlen, et blogi eesmärk pole asju saada. Ma ju ise sain ka? Eesmärk omaette pole see muidugi kunagi olnud. Võlu on umbes täpselt samades asjades, mis sa välja tood.
Britt
See on hea, et sa tõid välja need erinevad põhjused, mis ajendavad blogima. Mulle on ka jäänud mulje, et paljud kustkui arvavadki, et enamik inimesi blogib selleks, et saada asju või raha. Tegelikult on see spekter ju palju laiem ja üldiselt need, kes sel põhjusel alustanud ka selle nännini ei jõua. Mingi muu motivaator ja isiklik tung peab taga olema.
Ja samamoodi on individuaalne ka kõik muu. Ma mõistan suurepäraselt miks ja kuidas kellegi jaoks läbi blogi säästmine on pluss. Samas mu enda jaoks ei kaalunud see säästmine lõpuks kõike muud üles. Ma tahan kirjutada enda perest, meie koos kasvamisest, enda mõtetest, mitte šampoonidest. No olgu, mõnikord äkki tahan neist ka (näiteks kui ühel prantsuse lehel oli mu lemmik hõbešampoonile hea allahindlus, siis jagasin, et ehk keegi elab veel siin ja on kasuks). St. ma tahan, et mu blogi sisu oleks 100% minu poolt kontrollitav ja kuigi mul on selle veendumuseni jõudmiseks veidi aega läinud, siis praeguseks on see mu prioriteet. Ning usu mind, et ma olen saanud üsna imelikke etteheiteid, et küll ma pean ikka lollakas olema kui tasuta asju ei taha enam (sh. ka nende asjade pakkujatelt, küll veidi leebema sõnakasutusega). Eks ma siis olen edasi