Täna läksin fotokooli teadmisega, et meile räägitakse fototehnikast ja varustusest ning eriti huvitasid mind erinevad objektiivid, aga suur oli minu üllatus, kui ruumi astus sisse vanem sümpaatne meesterahvas ja hakkas hoopis digitöötlusest rääkima.

Mis saab pildiga sellel hetkel kui ühendame oma fotoka taha kaabli ja “tõmbame” pildid arvutisse. Ilma töötlemata ei jää tänapäeval ükski pilt, aga kust õigupoolest algab pilditöötlus ja mida teeb pildiga juba kaamera ise? Mis on bitid ja baidid ja lühend RGB. Millest foto arhitektuur koosneb ja kuidas sellega manipuleerida. RAW fail ja selle eelised teiste formaatide ees. Loengu teises osas tegeleme pilditöötlusega Adobe Photoshop Elementsi platvormil. (LINK).

Iseenesest ei ole värvide teema mulle võõras, kuna ma töötan trükitööstuses ja saan muu hulgas klientidelt iga päev erinevaid faile, millest lõpuks toodetele etiketid trükitakse. Seega puutun ma RGB ja CMYK’i ja küsimustega, miks üks pilt näeb ühes arvutis ühtemoodi ja teises arvutis teistmoodi ja printerist prindituna kolmandat ja trükimasinast trükituna neljandat moodi välja, igapäevaselt kokku. Õigemini puutun kokku nende küsimuste küsijatega. Küsimused on samad, küsijad erinevad.

Tund oli tegelikult väga üldine, aga samas õpetlik ning avas natukenegi fototöötlusmaailma. Nagu Urmas Ääro nentis, siis tänapäeval lihtsalt asjad on nii, et ilma töötlemata ei saa, kui tahad konkurentsis püsida. Minul kellegagi konkureerida ei ole vaja, sest ma tahan lihtsalt iseenda jaoks tulevikus ägedaid reisi-, loodus- ja perepilte teha, aga samas võiks ju teada, kuidas fotodele see õige mõnus sügavus tekitada ja kuidas üldse töötlemine käib (ning kes teab, kuhu see lõpuks välja viib). Selleks on vaja minna eraldi Urmas Ääro Photoshopi koolitusele (teooriatunnid + praktikum), sest täna me puutusime teemaga kokku vaid põgusalt. Aga aega on, eks paistab, kas ja millal. Mulle väga meeldis õpetaja enda fotoseeria, kus ta näitas, milline foto algselt oli ja milliseks ta selle lõpuks töötles. See andis nagu mingi aimduse, miks seda asja üldse tehakse

Aga tulen tagasi objektiivide juurde, millest me siis täna lõppude lõpuks üldse fotokoolis ei rääkinudki. Nimelt kirjutas mulle hoopis ühel teisel teemal hiljuti üks naisterahvas, kes juhtumisi on ka fotograaf. Kuidagi läks asi nii, et ta seletas mulle pikalt ja laialt erinevatest objektiividest ning ma ostsin endale lõpuks ka ühe ära. Sony 50mm f/1.8 OSS normaalobjektiivi (LINK). See on siis ilma suumita objektiiv ja selleks, et midagi kaugemalt või lähemalt kaadrisse saada, pean ise liikuma. Ava on 1,8, millega saab maakeeli öeldes ägedat udust tausta teha. Vanal objektiivil oli see numbet 5,6 ja seepärast ei tulnud ka mul ühel kodutööl taust nii udune, kui oleks tahtnud. Tegin täna tehases käies laheda pildi, kus elemendid kauguses järjest udusemaks muutuvad, aga kahjuks ei saa ma seda pilti teiega jagada, sest ma paljastaksin kõik firma saladused.

Seega pean ma näitama oma maailma kahte kõige esimest klõpsu selle objektiiviga oma kassidest

Minu Friskin

Minu Jinxy

Natuke hakkasin suvalisi asju kodus tol hetkel pildistama:

Raamatusoovitus

Veel Friskinit ja segamini söögilaud

Kämmal

Põhimõtteliselt ongi vaja omada nii paari kolme erinevate omadustega objektiivi ja elu on lahe. Mul üks nüüd on!

PS: Päise pilt on telefoniklõps minu aparaadist ja objektiivist. Hübriidkaamera on tegelikult ikka mõnusalt käepärane ja ka see objetiiv ei ole nagu teleskoop. Saab ikka täitsa mugavalt reisidele kaasa võtta. Ma olen täitsa Sony hübriidi fänn