Sõbraks saamine “vanas eas”
Mul on minu kolm sõpra olnud alates sellest ajast, kui ma olin 16. See teeb siis…issand :D…16-17 aastat! Ülikooli ajast sain ühe sõbranna veel juurde ja sellega nagu on asi suures plaanis seni piirdunud. Ma räägin päris sõpradest, mitte headest tuttavatest.
Olen tööinimene olnud nüüd juba ca 12 aastat ja kolleegide näol on loomulikult tekkinud ka toredaid lihtsamaid sõprusi, aga üldiselt on need mingi hetk ikkagi katkenud, kui tööalaselt lahku mindud. Ja see lihtsam sõprus on sel juhul alati tekkinud töiselt pinnalt. Inimesed visatakse mingisse keskkonda, olukorda, kus nad siis kõigepeal ajavad selle olukorra asju ning vaikselt võivad ka isiklikumal tasandil bondida. Asjade ja töö käigus, lõunatamise ja kohvinurga käigus õpid inimest rohkem tundma. Sujuvalt. Märkamatult.
Kuidas aga tutvuda ja saada sõbraks täiskasvanud 30aastasena ilma tööalase kontekstita? Ilma igasuguse kontekstita? Lihtsalt näed, et ta on justkui SINU inimene ja kuidagi sünkab, aga kuidas sellest edasi minna, kui otseselt kokkupuutepunkti pole. Kui mees ja naine üksteisele meeldivad, läheksid nad arusaadavatel põhjustel deidile. Potentsiaalsed sõbrannad peaks ka kohtingu kokku leppima?
Ma olen harjunud, et minu sõbrad teavad minust kõike ja mina tean nendest kõike. Kuni lapsepõlve teatud detailideni välja. Ma tean, kes nad on ja kust on nad tulnud. Kui mees enda jaoks kütkestava naise (või vastupidi) välja kutsub, siis tavaliselt sellisel esimese tutvuse kohtingul räägitakse muu hulgas samuti enda taustast. Õpitakse veidi inimest tundma. (Muidugi ei pea see juhtuma traditsiooniliselt, vabalt võib juhtuda, et teed esimesel deidil hoopis kaljupanga ronimist või langevarjuhüppe ja lähed isiklikumaks hoopis hiljem). Potentsiaalse sõbra puhul võiks ja tahaks ju samu asju teada, aga kuidagi imelik on küsida, et noh, räägi oma lapsepõlvest või vanematest või eelmistest suhetest jne. Lihtsam ja lõbusam on võtta lauda pudel veini ja suvalist loba ajada.
Kui meees ja naine läheks mingi hetk oma laua taga istumise kohtingust edasi järgmisele deidile, mis hõlmaks ka mingit tegevust (näiteks kanuumatk, sulgpall, väike city-break naaberriiki, tervisejooks, seenele minek), siis mida potentsiaalse sõbrannaga (sõbrannadega) teha? Samu asju? Kuidas kasvatada täiskasvanud võõra inimesega sõprussuhet?
Minu enda käsiraamat ütleks, et kõigepealt joo koos pudel veini, siis hommikul ärgates (siiski oma kodus oma mehe kõrval) mõtle, kas selle inimesega võiks teemat korrata. Kui jaa, siis potentsiaali on. Siis korda seda millalgi veel. Aga mis siis saab, kui see ka tehtud? 😀
Ja no kõige hullem, kui selgub, et see inimene polegi ikkagi SEE, kes sa arvasid olevat. Võib ju juhtuda sama lugu nagu armumisega. Alguses on mingid lollakad roosad prillid ees – tal on vinge huumor ja üldse lahe on koos veini juua, aga hiljem mõistad, et oled inimesest valesti aru saanud.
Ma usun, et on inimesi, kellel on 1700 “sõpra” Facebookis ja kes isegi ei mõtle sellistele asjadele. On nad paremad suhtlejad? Ma ei arva, et see meid eristab. Ma pean ennast ka tegelikult seltskonnas säravaks suhtlejaks, ma lihtsalt ei satu meelega väga paljudesse seltskondadesse 😀
aile
Ühe viimase uue sõbrannaga kohtusime koolitusel, edasi käis ta mu hobusega sõitmas ja siis rentis teda..siis tuli Hiiumaale appi uut hobust transama ja seiklema veidi ja..no täitsa minu inimene noh. Tore kohe sellises vanuses häid sõpru leida. Nüüd käime ikka veinitamas jne.
ebaparlikarp
Mingi kokkupuutepunkt siis oli vähemalt olemas 😛
A.
Minul on 2 kooliaegset sõbrannat, no need nö kõige paremad ja lähedasemad + 1 sõbranna kellega tutvusin välismaale kolides. Kooliaegsed on mul olnud juba ca 12a, kolmas sõbranna 5a. Praegu, jälle uude riiki kolides on natuke kurb seis sest pole veel ühtegi sõbrannat siin ja kui aus olla siis ei olegi kerge leida uusi häid sõbrannasid. Lausa mingi hirm on peale tulnud, et hakka nüüd otsast peale kõigega, ava ennast ja pärast äkki üldse avad valele inimesele :D. No kätt muidugi ette ei pane kui peaks trehvama kedagi sellist kellega tore koos olla :).
Birxu
Ma ei tea kui vana iga minu oma on, kohe saab 27 😀 Kuid jah siiski, läheneb 30le. Sõprusuhetega on nii, et parimaid sõbrannasid on kaks kellega suhtlen üpris regulaarselt ja need pärit kooliajast, poole aasta jooksul ehk korra näeme(sest elan Soomes), aga see ei ole meie sidet mitte kuidagi nõrgemaks teinud. Nagu sa ütlesid, et su parimad teavad sinust kõike, mul sama lugu, ka minu südamesõbranna teab kõiki mu saladusi:D Elan neli aastat Soomes ja õrnemad sidemed on katkenud nagu see tavaliselt ka kujuneb vast kõigi puhul kes välismaale kolivad. Siin olen leidnud endale palju palju uusi sõpru ja tuttavaid, paar väga head sõbrannat on üks eestlane ja kaks soomlast ja olen leidnud veel mõned kellega klikin ikka ülihästi ja kohe nagu sujub. Ma ei tea millest see tuleneb, et kas ma nagu klikkan välismaalastega rohkem või ma olen inimesena lihtsalt rohkem muutunud, aga mitte ühegi eestlasega ma siin läbi ei käi, mitte mingist trotsist vaid nii on lihtsalt kujunenud, et uusi tuttavaid ja sõpru tuleb ikka olemasolevate kaudu juurde ja juurde kes siis on soomlased ja muud maalased. Eestlased mind nagu isegi enam väga ei huvita ja üks hea eestlasest sõbranna elab minust veidike kaugemal ehk seal kus ma varem elasin. Töökoht on olnud mulle põhiline hüppelaud nendesse sõbrasuhetesse. Ja on just sattunud sellised ikka rohkem kellel pole lapsi nagu ka minul, ehk et taust on sama, lastega inimesed jälle saavad tänu lastele kuidagi luua seda ühist sidet jne.
Eveliis
No just, aga me ka üsna säravad pliiatsid siiski:D
Eveliis
“Vanas eas” saab sõpru läbi sotsiaalmeedia, näiteks blogide, aga kuna virtuaalmaailm siiski on moonutatud versioon argielust ja inimestest, siis ainus õige viis sotti saada, on vähemalt pudel veini ära juua koos, et aru saada, kas on potentsiaali või mitte:D
ebaparlikarp
No siis me oleme jumala õpiku järgi tegutsenud ju 😀
Nell
Minul on keskkooliaegsed ja varasemad sõbrannad kuidagi “kaduma” läinud. Kui kokku saame siis küll suhtleme aga tihedat läbikäimist pole. Ülikooliaegsete sõbrannadega üsna sama teema. Hetkel parimaks sõbrannaks pean oma eksi hea sõbra naist.
Tööl tekivad sõbrasuhted kuidagi pisitasa. Keegi poetab lõunalausil või kohvi juues mõne infokillu, mingil hetkel selgub, et jutud klapivad ja suhtlus võib jätkuda ka väljaspool töökohta.
K.
Keskkooliaegsetest on mul 1 sõbranna, ülikoolist 2 sõbrannat. Meil oli pundis lisaks ka üks kutt, aga ta loobus meie seltskonnast kui me kolmekesi sõbrannadega korraga rasedaks jäime. Vahel ma igatsen ta järele, aga no mis teha. Endisest töökohast tekkis 2 sõbratari, kellest ühega suhtlen tihedalt, kuna meil samaealised lapsed, teisega veidi harvemini.
Karen
Mul ei ole ühtegi kooliaegset sõbrannat enam, kellega pidevalt suhtleks, kahju muidugi. Kui aga harva näeme, siis on küll eriliselt soe tunne ja juttu jätkub kauemaks. Nüüdsed tõeliselt head sõbrad on pärit – üks kunagisest töökohast, üks mehe sõbra naine, kellega tutvusime ca 15 aastat tagasi, üks naabrinaine (jah, ka naabritega on võimalik sõbruneda), üks on lapse trennikaaslase ema (temaga kõige vähem , ca 5 aastat tundnud, aga klikkisime kohe ja lapsed on ka head sõbrad). Neil kõigil on suured sõpruskonnad, no on kohe kõik sellised seltsivad tüübid. Sealtki siis häid sõpru tulnud. Kokku üks suur ja mõnus punt. Ma täiega naudin meie ühiseid pidusid-üritusi, väga palju traditsioone välja kujunenud. Jaanipäevad näiteks ALATI ühe sõbra suures maakodus – mõnus Segasumma suvila, lapsed, loomad jne. Eraldi “sõprade jõulupidu”, suusareisid, kokkamisõhtud, augustilõpu koolialguse pidu lastele ja juunikuine suvealguse pidu jne jne. Nüüd on juba uus põlvkond peale kasvamas, kes ka tihedalt suhtleb. Hea vaadata kohe, et lapsed nii hästi läbi saavad, neil on muidugi ka palju lahedaid mälestusi omavahel. Praegu mõtlen, et no lausa hullult vedanud oma nn teise perega 🙂
khmm
Sinu kirjeldatu on väga lahe!
Postitusest – mulle endale tundub, et paarina “klikkida” on veel raskem 😀