Mul on minu kolm sõpra olnud alates sellest ajast, kui ma olin 16. See teeb siis…issand :D…16-17 aastat! Ülikooli ajast sain ühe sõbranna veel juurde ja sellega nagu on asi suures plaanis seni piirdunud. Ma räägin päris sõpradest, mitte headest tuttavatest.

Olen tööinimene olnud nüüd juba ca 12 aastat ja kolleegide näol on loomulikult tekkinud ka toredaid lihtsamaid sõprusi, aga üldiselt on need mingi hetk ikkagi katkenud, kui tööalaselt lahku mindud. Ja see lihtsam sõprus on sel juhul alati tekkinud töiselt pinnalt. Inimesed visatakse mingisse keskkonda, olukorda, kus nad siis kõigepeal ajavad selle olukorra asju ning vaikselt võivad ka isiklikumal tasandil bondida. Asjade ja töö käigus, lõunatamise ja kohvinurga käigus õpid inimest rohkem tundma. Sujuvalt. Märkamatult.

Kuidas aga tutvuda ja saada sõbraks täiskasvanud 30aastasena ilma tööalase kontekstita? Ilma igasuguse kontekstita? Lihtsalt näed, et ta on justkui SINU inimene ja kuidagi sünkab, aga kuidas sellest edasi minna, kui otseselt kokkupuutepunkti pole. Kui mees ja naine üksteisele meeldivad, läheksid nad arusaadavatel põhjustel deidile. Potentsiaalsed sõbrannad peaks ka kohtingu kokku leppima?

339172aa12d495d3b8550a3e82f5894c

Ma olen harjunud, et minu sõbrad teavad minust kõike ja mina tean nendest kõike. Kuni lapsepõlve teatud detailideni välja. Ma tean, kes nad on ja kust on nad tulnud. Kui mees enda jaoks kütkestava naise (või vastupidi) välja kutsub, siis tavaliselt sellisel esimese tutvuse kohtingul räägitakse muu hulgas samuti enda taustast. Õpitakse veidi inimest tundma. (Muidugi ei pea see juhtuma traditsiooniliselt, vabalt võib juhtuda, et teed esimesel deidil hoopis kaljupanga ronimist või langevarjuhüppe ja lähed isiklikumaks hoopis hiljem). Potentsiaalse sõbra puhul võiks ja tahaks ju samu asju teada, aga kuidagi imelik on küsida, et noh, räägi oma lapsepõlvest või vanematest või eelmistest suhetest jne. Lihtsam ja lõbusam on võtta lauda pudel veini ja suvalist loba ajada.

Kui meees ja naine läheks mingi hetk oma laua taga istumise kohtingust edasi järgmisele deidile, mis hõlmaks ka mingit tegevust (näiteks kanuumatk, sulgpall, väike city-break naaberriiki, tervisejooks, seenele minek), siis mida potentsiaalse sõbrannaga (sõbrannadega) teha? Samu asju? Kuidas kasvatada täiskasvanud võõra inimesega sõprussuhet?

Minu enda käsiraamat ütleks, et kõigepealt joo koos pudel veini, siis hommikul ärgates (siiski oma kodus oma mehe kõrval) mõtle, kas selle inimesega võiks teemat korrata. Kui jaa, siis potentsiaali on. Siis korda seda millalgi veel. Aga mis siis saab, kui see ka tehtud? 😀

Ja no kõige hullem, kui selgub, et see inimene polegi ikkagi SEE, kes sa arvasid olevat. Võib ju juhtuda sama lugu nagu armumisega. Alguses on mingid lollakad roosad prillid ees – tal on vinge huumor ja üldse lahe on koos veini juua, aga hiljem mõistad, et oled inimesest valesti aru saanud.

Ma usun, et on inimesi, kellel on 1700 “sõpra” Facebookis ja kes isegi ei mõtle sellistele asjadele. On nad paremad suhtlejad? Ma ei arva, et see meid eristab. Ma pean ennast ka tegelikult seltskonnas säravaks suhtlejaks, ma lihtsalt ei satu meelega väga paljudesse seltskondadesse 😀

ee21adde07ef30f43cae037824c18384