Mõned päevad tagasi avaldas Ahto Lobjakas Õhtulehes arvamust, artikli peakiri oli tema enda tsitaat “Kõlab halvasti, kuid ka terrorismiga tuleb harjuda!” (LINK). Tsiteerin artiklit:

“Elu ei ole meil ideaalilähedane ja juba möödunud ning ülemöödunud aastast on selge, et olukord võib veelgi halvemaks minna. Mida teha?” Lobjakas vastab ise: “Sellega tuleb lihtsalt ära harjuda, kuigi selline väide võib tekitada vastakaid tundeid. Olen pikki aastaid elanud Suurbritannias ja kuulnud – õnneks kaugelt – kahte pommiplahvatust, siis ma julgen väita, et sealne ühiskond on aastakümneid elanud ja elab siiamaani terroriohus, mis on õnneks hakanud küll vähenema. Lääne-Euroopas pole sellises ohus ammu enam midagi ebatavalist.”

Ahto Lobjakas ei ole nö minu arvamusliider. Tema mõtteavaldused tunduvad mulle a) liiga provotseeritud, b) eesmärgiga lihtsalt kellelegi/millelegi vastanduda, c) vahel isegi natuke eetlaste-vaenulikud. Mina tunnen nii. Ja järjekordselt tekitab tema sõnum minus nördimist. Terrorismiga tuleb ÄRA HARJUDA? Elu ei olegi ideaalilähedane! Juba ammu oli selge, et nii läheb!

Et kuna Lobjakas ise on elanud kuskil, kust ta pommiplahvatusi lausa kaugelt kuulnud, siis tal on justkui suurem elukogemus, ta asub teistest eestlastest kõrgemal ja tuleb meid, eestlasi, siin õpetama, kuidas me terrorismi suhtuma peaks?

Tsiteerin veel: “Nende eesmärk on tekitada pingeid ja lüüa kohtadesse, mis oleks eurooplastele emotsionaalselt kõige valusemad. Juba kuulemegi Eestis seisukohti, ja seda rohkem kui Saksamaal, et Berliini jõuluturul rünnati kristlust ja vaba ühiskonda, tehes seda sümboolsel rindel, millel on potentsiaali kasvada millekski suuremaks nagu kristluse ja islami vastasseis.*“

Boldi tõmbasin ma Lobjaka tekstis osa, mis minu jaoks kõlab etteheitena eestlastele. Justkui etteheitena, et Lääne-Euroopas plahvatavad pommid ning terroristid sõidavad rekkatega inimmassi, aga sealne rahvas on juba harjunud. (On ikka või?) Ja meie siin kaugel “avaldame seisukohti”?! Harjuge nüüd teie, eestlased, ka!

Kui näiteks Suurbritannias on inimesed aastaid elanud terrorismiohus (Lobjaka tähelepanek), et siis sellest lähtuvalt on okei leppida terrori levikuga ka mujale maailma. Kunagi äkki ka Eestisse? Peame me ikka sellega leppima? Ma ise olen elanud küll terve elu põhimõttega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ma saan aru, et valetada ei ole mõtet, aga miks Lobjakas süstib inimestele tühipaljast ja väärtusetut lootusetust? Kas selline alistuv ja leppiv mõtteviis tuleb tema isiklikust kasvatusest, elukogemusest, täitumata jäänud unistustest või ütleb ta seda tõesti sõltumatu analüütikuna?

Just lugesin Michel Houellebecqi raamatut “Alistumine” (LINK). Kes veel ei tea, siis raamatu tegevus toimub 2022. aastal Prantsusmaal, kus kus presidendivalimistel on poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud Islamiliit. Prantsusmaal algab uus ajastu. Islamipartei liider hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. Peale islamiäärmuslaste on valitseva olukorra tõttu aktiviseerinud ka rahvusäämuslased ja riigis valitseb kodusõja oht.

Leheküljel 102 lugesin ma järgmist: “Tõsi, kristlaste ja moslemite vahel toimus lõputult lahinguid, sellest ajast saadik on sõdimine üks inimkonna põhilisi tegevusi, sõda on meil loomuses, nagu ütles Napoleon. Aga ma arvan, et aeg on islamiga kohaneda, sellega liitu astuda.”**

Raamatu tegelase mõtted igapäevaelu kohta on raamatus kohati vaimukad, aga üldiselt on see raamat täielik horror! Hirmu tekitav! Lähituleviku düstoopia…

Ning siis ma adun, et Lobjaka soovitused kõlavad umbes samamoodi nagu selles õudusromaanis. Nagu ALISTUMINE. Masendav.

—

*Raamatus, millest oma postituse teises pooles kirjutan, seletab, et tulevikuühiskonnas ei tekkinudki vastuseis islami ja kristluse vahel, sest Islamiliidu juhid näevad kristlust kui usku, millest järgmine samm võib olla islam. Küll aga vastasseisu just uskmatute ja Islamiliidu vahel.

**Igaks juhuks mainin, et “islamiga kohaneda” all ei mõelda siin raamatus seda, et lihtsalt aktsepteerida. Raamatus tähendas Islamiliidu võimule tulemine ikkagi suuri muutusi ühiskonnas – koolid islamikoolideks, kus tohivad õpetada vaid islami vastu võtnud MEHED, mitte naised jne.

PS: Huvitav arvustus raamatu kohta on näiteks SIIN.

Foto: pixabay.com