Millises maailmas saab ministriks tüüp, kelle enda ärid ei lähe hästi, kelle riigikogu liikme palk on olnud arestitud, kes kakleb erakonna peol naise pärast, kellel on korduvad ja suured kiiruseületamised ja trahvid, mille tasumisega ei ole ta küll eriti kiirustanud? (Seda infot kuulsin saatest “Olukorrast riigis”).

Millises maailmas saab mees, kellel ei ole endal autojuhilube, aga liisib kopsakate kuluhüvitiste eest autot (oma naisele siis), Rahanduskomisjoni esimeheks?

Millises maailmas ei ole kaitseministril ei kõrgharidust ega kogemust? (Vana uudis, et haridust ei ole, aga ikkagi).

Millises maailmas arvavad inimesed, et 500 eurone tulumaksuvabastus lõpetab selle maailma täisjõus meeste ja ka naiste teise maailma massilise paremat palka otsima minemise?

Millises maailmas võetaksegi iseenesestmõistetavalt asjaolu, et peaministri partei ei saa ilmselgetel põhjustel võtta justiitsministri kohta? Et see on täiesti normaalne aktsepteeritav asjaolu.

Millises maailmas teeb üks kustunud poliitik iseenda kohtuprotsessist küsitavate rahade eest linnatelevisiooni seriaali?

Millises maailmas see televisoon nii pikka aega üleüldse eksisteerib?

Miks ikka veel ei juleta Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud “Tallinna linnapead” umbusaldada?

Millises maailmas juuakse limonaadi nii palju, et paarkümmend senti pudeli pealt mõjutab oluliselt nutuselt rahakotti?

Ma võiks veel küsida…

Aga mulle tundub, et vingumine poliitikute ja erakondade kallal on nüüdseks halva maigu külge saanud. Inimesed ei ole juba nii pikka aega meie poliitikute ja erakondadega rahul, et aastaid on see ving elu soundtrackiks mänginud ja kõigil on kopp ees. Kritiseerimisest on kopp ees rohkem kui probleemidest enesest.

Lihtsam on “üle lasta”. Elada oma elu. Mitte sekkuda. Mitte hoolida.

Ja ma tean tegelikult, mis maailm see on.