Ethel teatas, et tal on võõrnimi. Aga perekonnanimi? Ütlesin, et see on tal ka võõrnimi, Vene nimi, sest meie ühed esivanemad olid venelased.

“Ma tahaks venelane olla!” teatas ta.

“Miks?”

“Siis ma saaks S-ga vene keeles rääkida!”

“Aga sa hakkad niikuinii koolis vene keelt õppima,” lohutasin.

“Ma tahaks KOHE venelane olla!”

Njahh, kellel poleks nii, et on KOHE midagi vaja. Eriti, miskit, mida on keeruline omandada. Tuttav tunne. Küll mitte otseselt venelaseks hakkamise osas.

***

Minu üks lemmikpuuvili on hurmaa. Talve paiku ilmuvad hurmaad poodi ja ma söön praegu iga päev paar hurmaad. Töökaaslane hiilis ligi ja küsis, kas võib ka ühe tüki võtta, et ta vist polegi kunagi proovinud. No mis inimene see on, kes pole hurmaad proovinud. Proovi aga, nii hea asi ju!

“Hmm, see on nagu kõrvits.”

Ja iga kord, kui ma nüüd hurmaad söön, on mul tunne, et ma söön kõrvitsat. Mitte mõnusat, magusat puuvilja, vaid kõrvitsat. Ma ei taha kõrvitsat süüa. Mul ei ole kõrvitsaga mingeid erilisi vastastikkuseid tundeid. Nüüd on mu hurmaanauding veits nagu rikutud.

Trepikojas postkastide peal vedeleb juba mitmendat päeva suur kõrvits. Irvitab näkku.

PS: Foto pixabay.com