Feministidest
Ajakirjas Mood oli artikkel “Feminismi moodne nägu”. Artikkel avas nelja naise, feministi (sealhulgas ka Kristina Papsejeva, kes on Facebooki feminismigrupi “Virginia Woolf sind ei karda” üks aktiivsemaid postitajaid, ja ka Barbi Pilvre), mõtteid. Igaüks rääkis, mis teema teda enim põletab. Kõik tähtsad teemad – palgalõhe, naistavastane vägivald, seksism, rassism, samasoolised, võimu- ja alluvussuhteid…
Kuidas nad selle kõigega võitlevad?
Kes korraldab tänavafestivali, kes mässab Facebooki grupis, kes võtab meedias sõna, kes koondab lihtsalt enda ümber inimesi, kes tahavad feminismist rääkida, kes loob vastava Instagrami konto, kes kommenteerib uudisvooge…
“Feministiks olemine tähendab, et ei ole võimalik mitte märgata teatud võimu- ja alluvussuhteid, käitumismustreid, argipäeva folkloori, mis tuleb kellegi arvelt. Visa argipäevaseksismi, mis seisab mitte kaljuna, vaid “Onu Heinona.” (Killu Sukmit, Mood).
Täitsa saan aru, et kui mingid asjad tunduvad ebaõiglased, tahaks nagu nende vastu võidelda. Kommenteerida. Arutada. Avaldada arvamust. Midagi muuta. Ma ei ole feminist, aga eks minagi olen tähele pannud näiteks seiku, kus Peeter Ernits on presidendivalimiste saaga juures nimetanud Kersti Kaljulaidi “tubliks tüdrukuks”, või onuheinolikku repliiki Allar Jõksi suust, kuidas ta ei saa Mailis Repsiga ühtida, sest tal endal naine stuudios. No on nõme. On küll. Õnneks need on naised, kes saavad ise selliste teemadega hakkama.
Küll aga on ju hulgaliselt naisi, kes lasevad end kodus mehel terroriseerida, või kes ei julge paremat palka küsida.
Aga paratamatult on väga palju ka neid naisi, kes naudivad, kui nende ülemus nende dekolteed vaatab/ kommenteerib. (Nende dekoltee ongi sel põhjusel lõua vastu pushitud). Kes naeravad siiralt ja südamest igasuguste onuheinolike naljade üle või veel hullem – teevad neid ise…
Loen seda ajakirjaartiklit ja mõtlen, et niikaua, kui on inimesi, kes enda eest ise seista ei oska/julge ja ka neid, kes lausa naudivad nõrgem olemist, niikaua ei muutu mitte midagi.
Ja siis jõuan neljanda feministini, Parbi Pilvreni, kes ütleb nii:
“Ega feministid ei saa mingit asja ajada, kui naised ise ei taha töö eest rohkem palka või hoolitsemise töö – ja ma ei mõtle ainult lapsi – eest vastutuse jagamist. Taas oli õpetajate päev ja kui palju oli kuulda, et tuhat eurot on neile juba täitsa hea palk ja oluline on ikka tunnustus. No kuulge, kas ehitaja teeb midagi tunnustuse või tuhande euro eest?! Mina küll pole kohanud töömeest, kes sellega lepiks. Tunnustsuega teatavasti ei maksta arveid.”
Ja tal on nii õigus! Minule tundub, et need feministid ajavad asju valest otsast*. Nad tahavad muuta maailma meie ümber. Onu Heinosid. Vägivaldseid mehi. Ülemusi, kes maksaks õiglast palka… Selle asemel, et ISE (mõtlen kogu naissugu) muutuda. Muuta naisi, kes muutuda tahaks ja muudatust vajaks.
*Ma ei ütle, et kogu feministide tegevus on mõttetu. Väga oluline roll on teavitustegevusel.
PS: Foto pixabay.com
Madli
See Facebooki grupp pole kohe kuidagi seotud feminismiga.
Mina olen feminist ja see ei tähenda, et ma käiks ja karjuks, et mehed on sead, naised võimule vms. Küll aga eeldan ma, et mind ei diskrimineerita mu soo pärast või ei leita, et kuna ma olen naine, siis pean ma mingil ametikohal vähem palka saama kui mehed. Minu jaoks ei ole feminism see, et ma löön nokauti iga mehe, kes mind uksest ees sisse laseb, vaid see, et minu arvamust hinnatakse võrdselt meestega. Ei saa olla feminist, olemata võrdõiguslane.
See FB grupp on jube kehv koht, sest see loobki feministidest mulje kui karjuvatest poolnaistest, kes iga reklaami luubiga uurivad, ega seal jumala eest midagi diskrimineerivat ole.
Ja ma naeran mõttes inimeste üle, kes leiavad, et feminism on ebavajalik või et neile pole seda vaja. Kui poleks feminismi, oleks naiste elutöö siiani tikkimine ja nad ei tohiks üksi kohvikus käia. Rääkimata siis veel valimisest või õppimisest või – mis veel hullem – endale ise kaaslase valimisest. Kahjuks aga nähakse rohkem feminismi radikaalsemat poolt ja unustatakse see, et tänu feminismile me üldse vabu valikuid langetada saame.
ebaparlikarp
Minu postitus oli ajendatud artiklist ja sellest, mida seal need 4 feministi oma “tööks” pidasid. Need meetodid (Facebookis kommenteerimine jne) tundusid… hmm mitte eriti kuhugi viivad. Ja Barbi Pilvre jutt sinna juurde oli täpp I peal.
Liina
Kurb lugeda. Ma mõtlen sageli, et huvitav, mida need naised, kes end feministina ei defineeri feminismi all silmas peavad. Miks feminist nii hirmus olla on? Feminismi puhul on radikaale, aga intelligentne inimene võiks endale feminismi ja radikaalfeminismi erinevuse selgeks teha. Laias laastus on feminist iga inimene, kes leiab, et naisel on õigus oma elu ja keha kohta ise otsuseid teha ning et tal on elus samasugused võimalused nagu meestel. Jah, võib öelda, et aga ongi ju! Seadused on ju kõigile võrdsed. Aga seaduse ees on ka puuetega inimestel samad õigused nagu kõigil teistel, ometi me ei näe, et tänu sellele on neil võrdsed võimalused need õigused realiseerida. Millegipärast siin me leiame, et neid tuleb rohkem aidata, aga naiste õiguste puhul, mis tekkisid alles eelmine sajand, on justkui arusaamatu, miks küll jätkuvalt mingi probleem eksisteerib.
ebaparlikarp
Ma ei leia, et me peaks end üleüldse pidevalt kellekski nii täpselt defineerima…
Kas ajakirjas need 4 feministi olid radikaalid? Neid ei käsitletud sellistena. Kas selle Facebooki grupi aktiivsem postitaja (kes oli artiklis välja toodud) on radikaal? Nende küsimuste taga võib olla põhjus, miks nö tavaline naine ei taha end feministina defineerida. See tähendaks samastumist nende naistega.
Ma olen varem ka kirjutanud, et see, et on olemas naised, ei pane mind KÕIKIDE naistega ühte hoidma. Eelkõige olen ma inimene.
Liina
Sa oma postituses väitsid, et pole feminist, seega arvasin, et oled end defineerinud? Mitmed siin postituse all ütlevad, et pole feministid või “sellised feministid” küsingi, et mida te siis feminismi all silmas peate? Argument, mis sageli võrdõiguslikkuse puhul kõlab, et asi peaks algama naistest endist. Osaliselt nõus, naised peavad ka ise enda eest seisma, aga seda on raske teha kui teised sh naised “probleemi ei taju” või süsteemse probleemi üksikisiku saamatuseks vähendavad (minul pole küll probleemi olnud kunagi). Justnimelt edukad naised kipuvad ütlema (olen seda Eesti meediat jälgides märganud), et isiku edukus sõltub ikka vaid tema oskustest ja teadmistest ning sugu ei mängi rolli. Samas millegipärast meil enamus kõrgharitutest on naised ja kui vaatame KOV-ide juhte või riigikogu / valitsuse koosseisu siis me ei näe neid? Kas nad siis saamatud? Võib väita, et nad ei taha lihtsalt poliitikas olla, aga mujal riikides millegipärast ikka tahavad. Minu jutu mõte- palun ärge kartke olla feminist. Te olete vegan vms ikka edasi kuigi on inimesi, kes teid seetõttu vbl hulluks peavad nii et radikaalfeminism ei tohiks mõjutada ka feminismi tegelikku eesmärki.
ebaparlikarp
Kui ma ütlen, et pole feminist, siis see ei ole nii kitsas defineerimine, kui see, kui ma ütleks, et olen. Jah, pigem ei ole.
Ja ikkagi kaldun siinkohal Barbi Pilvrega ja tema välja toodud mõttega nõustuma.
Kui see veganjutt oli üleüldine, siis ok, aga igaks juhuks mainin, et mina ei ole vegan.
Kadi
Tõesti väga paljud feministid ja mitte-feminstid saavad feminismi olemusest valesti aru ning leiavad, et tegu on pigem naise ülimuslikkuse eest võitlemisega. Kurb, kui edukad iseseisvad ja haritud naised teevad feminismi maha – ilmselt on siin põhjus justnimelt taoliste FB ja muude gruppide tegevuses. Tänu feminismile on meil, naistel, võimalik niivõrd head, peaaegu meestega võrdset elu elada nagu me seda praegusel ajal teeme ning valus on vaadata, kuidas naised räägivad “nendest feministidest” halvustaval toonil. Ent võib-olla peakski siin rõhk olema sõnal “need”, viidates, et tegu on äärmuslike võlts-feministidega. Feminismi ennast ei tasuks aga maha teha. Palgalõhe eitamine võiks samuti lakata – nn seletamata palgalõhe (ehk siis lõhe, mida ei saa põhjendada naiste hooldajarolli, olgu hooldatavaks siis imik või keegi teine, või ametivaliku abil seletada) on probleem. Ka mina teenin enda töökohal suhteliselt head palka, aga silmaklappe see mulle tekitanud veel ei ole.
PS. Ei loe end nn “nende feministide” sekka. Olen tavaline noor naine, kellel on hea mees ja suur austus tarkade ja osavate inimeste vastu nende soost olenemata.
Girl
Tasub lugeda selgitust, et mida tähendab sooline võrdõiguslikkus ja mis on selle eesmärgid. Tihti saadakse sellest valesti aru, nagu ka siinsed kommentaarid näitavad. http://feministeerium.ee/nadala-sonad-sooline-vordoiguslikkus/
ebaparlikarp
Äkki saavad valesti aru ka paljud feministid 😉 Kangesti tahaks siinkohal feministid jutumärkides kirjutada.
Agnes
Mina küll ei ole valesti aru saanud, mida tähendab sooline võrdõiguslikkus. Tähendab see täpselt seda, mida ülal olevas lingis on öeldud, sellest peaks kõik aru saama. Aga pahatihti surutakse nii naised, kui mehed ühte raami ja öeldakse, et kuidas sa ei mõtle nii, miks sa ei taha seda sama. Selles samas kuulsas grupis Facebook’is oli vahest tunne, et kui sa ei mõtle nii nagu suured jutulinnud ees, siis sa oled üks suss naine ja peab ikka hakkama sind sundima teisiti mõtlema. Ei pea, ei taha. Mina ei tunne end tööl ahistatuna, mulle ei ole makstud vähem palka, kuna ma olen naine. Ma ei tahtnud traktoristiks saada, tagantjärgi mõtlen, et oleks äkki tahtnud kaitseväelaseks saada. Aga siis ei olnud see kombeks, nüüd õnneks ühiskond muutub ja ka naisi võetakse kaitseväkke natukene parema meelega vastu. Aga keegi ei pea mulle ütlema, et ma mõtlen valesti, kui ma ütlen, et ma ei taju ebavõrdsust. No ma ju ei tajugi. Muutus muide algab tegelikult naistest endist, naised ise peavad tahtma ja küsima ja teised naised peavad küsijat toetama. Kodust elu ei saa keegi dikteerida, meil on põhiseaduses kirjas eraelupuutumatus. Seal on oluline omavaheline suhtlus ja enesekehtestamine, oskused mis tulevad koolist ja kodust. Suhtumise ja kasvatuse küsimus on see eelkõige. Ja nagu üks eelpool kommenteerija ütles, kui sa julged nende poolt parasjagu peksu all olevat ühiskonnagruppi kaitsta, nokitaksegi surnuks. Väga palju on sellistes aruteludes neid, kelle meelest vaid neil on õigus ja minnakse isiklikuks jne. Kellel sellist võrdsust vaja on? Või kus see võrdsus seal üldse on?
Eela
Mulle jääb mulje,et kogu selle feminismi ja võrdõigluslikkuse teema on selliste naiste poolt üles tõmmatud, kes ise tunnevad ennast kuidagi nõrgana ja ahistatuna. Maailmas on ja jääb alatiseks olema naiste ja meeste tegevused ja tööd! Kui ühel päeval sõjavägi muutub ka naistele kohustuslikuks? Kui sõjaolukorras avaldab mees soovi hoopis lastega koju jääda? Kui puid vaja lõhkuda ja mees soovib tuppa nõusi pesema jääda hoopis, saates naise kirvega välja! ? Palgaga on need lõhed ka pigem ikka sellepärast, et mehed lähevad ja küsivad!
Krisss
Olen naine, feministina end ei defineeri. Olen väga rahul sellega, et olen naine ja ei tunne end kusagil seetõttu halvemas olukorras olevat, muidugi olen ma ka selline tüüp, kellel ei ole probleemi enda eest seista. Naiseks olemisel näen pigem väga palju eeliseid, mida teinekord lihtsalt enda mugavusest ära kasutan. Paratamatult on elus päris head kaardid käes kui lisaks sisemisele poolele oled sündinud välimiste standardite järgi ilusa naisena. See ei ole asi, mida ma koguaeg rõhutaksin ja nt peaksin vajalikuks demonstreerida suurt dekolteed või elaksin mehe kulul vms aga ma valetasin kui ütleksin, et ma ei ole kunagi seda aspekti ära kasutanud, et lihtsustada oma elu.
Töötan ühes rahvusvahelises firmas müügi peal ja tiimis on peale minu veel 5 inimest, kõik mehed. Käisin ka ise vestlustel kaasas ja ei ole midagi öelda, mehed olid lihtsalt sel korral parimad kandidaadid. Oli väga toredaid ja arukaid naisi aga nendel konkreetsetel inimestel jäi lihtsalt ambitsioonist puudu. Müügitiimi aga otsime inimest, kes oleks natuke nahhaalne. Palganumbrit otsustasime mitte välja reklaamida, sest kuna see on üks väga suur motivaator, siis oli see samuti üks osa intervjuust, näha, et kuidas inimene end ise hindab ja millega lepib. Mehed üldiselt olenemata eelnevast kogemusest teatasid suhteliselt konkreetselt, et alla 1500 või 2000 (pigem kogemustega siis) nad ei tule ja kõik. Naiste puhul tulid vastused, et no kui 600 kätte saaks, siis oleks küll hea… Kurb aga no mis me teeme sellise inimesega, kes lepib juba 600 euroga. Rahvusvahelises firmas! Meil on olemas kindel ja korralik palk, mis jääbki siis iseenesest juba üle Eesti keskmise aga väga palju oleneb ka müügitulemustest ning iga kuu on võimalik oma palk duubeldada või väga headel kuudel mõned korrad aastas tuleb juba boonustega palgale lisaks mitu tuhat eurot. 2000 oleks selline tavaline tulemus kui kõik eesmärgid täidad aga ei midagi väga erilist. Palk on töös suur motivaator ja inimene kes teeks tublilt oma ülesanded ära ja kellast kellani kohal käib ja lepib ilusti lihtsalt kuupalgaga ning ei proovigi boonuseid pingutada, sest tema jaoks on juba tavapalk rohkem kui küll, see ei olnud lihtsalt meie otsingute eesmärk.
Mis puutub nimetatud Facebook gruppi, siis olen mõned korrad elus käinud seal lugemas ja minu meelest on see üks hirmus ja rõõmutu koht, kus on koos täpselt need karikatuurist pärit närvilised ja vihased feministid. Kirjutavad, et grupis tuleb suhtuda üksteisesse austusega jne aga ükski teine arvamus ei ole tegelikult oodatud. Kui sa nt mõne arutelu all julged öelda, et kõik mehed ei olegi värdjad ja olukord ei ole nii hull, siis sind nokitakse lihtsalt surnuks.
Mir.
Täpselt selleks ongi vaja feminismi, mis sina siin kirjeldad. Et ka need 600 palga küsijad naised saaksid sama nahhaalseteks ja tublideks kui sina juba oled! Millegipärast on feminismi vastu just need naised, kes indentifitseerivad end kui nende “tublide ja hakkajate” naistena. Et ah, mina saan ise ka onu heino paika panna, ja mina saan ise ka 2000 eur palka teenida, jne. Aga saage aru, et paljud naised veel ei saa ega oska ega unistagi sellistest “kõrgustest”, vaid on kinder-kirche-küche vastutahtmist ja aru saamatagi, millest nad ilma jäävad, ilma valikuta.
ebaparlikarp
Palun loe Barbi Pilvre seisukohti, siis saad aru, mida ma mõtlesin.
Agnes
Mina millalgi kuulusin sellesse gruppi. Aga üsna lühikest aega, sest kohati oli sealne suhtumine nendesse, kes nii ei mõtle nagu suured “feministid”, alavääristav. Ehk siis minu jaoks on erinevad asjad sotsiaalne ja majanduslik võrdsus ning sugude erinevused. Ma ei tahagi kõiges meestega võrdne olla, mulle meelsib kui mehed uksi avavad, mulle kõrgemalt riiulilt asju ulatavad jne. Hoopis muud asjad on palgalõhed ja diskrimineerimine töökohal. Ehk et kohati vaatasin, et feministid püüavad kõigest hingest meesteks saada. Pole minu jaoks selline võrdsus.
Nell
“Virginia Woolfi” FB gruppi jälgides on mulle meie feministidest jäänud üsna vastakad muljed. Mõned reaktsioonid on seal ikka arusaamatult teravad. Kuigi see võib olla lihtsalt eesmärk, et asjale tähelepanu juhtida… Üks asi on võrdus aga teine asi on see, et inimesed peaks tegema asju, mis neile endale meeldivad ning seda hoolimata soost.
Õpetaja on tõesti väärt rohkem kui 1000€ (+ tunnustus) aga ka päästjad ja politseinikud on väärt hulga rohkem kui 700€ (+ tunnustus).
Minu jaoks on feminism ja ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimine olulised aga ma pole päris kindel kas naisterahvale ukse avanud mehele tasub selle “alavääristava” teo eest käekotiga äsada…
ebaparlikarp
Ma ise pole mitte kunagi sealt grupist midagi lugenud, tean vaid, et see olemas, seega ma ei tea, mis sorti teemad seal täpselt on. Aga üleüldist pilti vaadates tundub mullegi, et paljud teemad paisutatakse üle. Ja näiteks see, et naine presidendiks sai. Feministid juubeldavad. Mida nad juubeldavad siis? Käitugu ise ka nii, et naised ja mehed on võrdsed. Sel puhul pole mõtet ju seda rõhutada. Muutused hakkavad meist endist.