Tegelikult ma tean, et on, sest täna lõunaajal käisin ma seal ja nägin, et üks laudkond sõi. Aga minu küsimus on meelega veidi irooniline ja üle võlli, sest mulle siiski tundub, et osad inimesed seal teenindajaga mitte kunagi kontakti ei saagi…

Peruus sõime me hästi palju cevichet. Mina pigem mereandide cevichet, teised puhtalt kalaga või mixtot. Mis see ceviche on? See on toores kala/mereannid tugevas laimi marinaadis, mida tasakaalustab maguskartul ja mais. Jagan ka mõned fotod, mis toitudest tegin. Päises oleva pildi taldrik oli tegelikult üüratult suur ja kõike ei jaksatud kunagi ära süüagi.

Meie reisijuht ütles, et Eestis on üks koht, mida ta teab, kus pakutakse samuti cevichet – La Tabla restoran. Kunagi, kui see avati ja menüü oli veidi algeline, olime me seal korra käinud. Teine kord me löögile ei saanud, meid vist oli natuke rohkem, kui laua taga kohti, ja poldud nõus vastu tulema. Ja täna ma mõtlesin, et annaks La Tablale uue võimaluse. Cevichet me seal süüa ei plaaninud, sest kodulehe menüüs oli neil selline PILT. (Scrollige 2 pilti alla ja näete cevichet, 7 EUR).

Küsisin lapselt nalja pärast, et mitu kala tükki sa siin pildil näed. Ta vastas “KAKS.” 😀 Ei taha võrrelda portse Peruu suvaliste toidukohtadega, kus on kohapeal ju olemas värske kala ja mereannid. Aga samas ei tahtnud me pärast Peruu kogemust sellist nadi asja proovida, see on meie enda valik.

Aga see ei olnud minu tänase jutu mõte. Point oli selles, et astusime sisse. Üks suur laud oli rahvast täis, mõnes üksikus lauas veel paar inimest. Koorisime üleriided ja võtsime istet. Selle aja jooksul otsisin teenindajaga silmsidet, et veenduda, et meid oleks märgatud. Kahjuks kellegagi ma kontakti ei saanud.

Ootasime kokku 12 minutit lauas (jah, ma vaatasin kella), mis oli kohe teenindaja “puldi” (kus ta arveid teeb jne) kõrval. Meist ei tehtud mitte kordagi välja. Menüüd meile ei toodud. On seal ikka teenindamine lauast? :O Võtsin menüü ühest teisest lauast, kus inimesed olid lahkunud ja jäänused vedelesid. Uurisime menüüd. Selle aja jooksul käis üks mees selle sama “puldi” taga, kus korraks oli ka teenindaja, endale kahte kohvi palumas.

Pool ajast istusin sedasi nägu sinna “puldi” ja leti poole, et keegigi vaataks, ja mõtlesin, et lähen siis küsin ise viisakalt, et kas neil on võimalus meid teenindada, et kui ei ole aega, siis vähemalt teame ära minna. Kuni Karl ütles, et ahh lähme Lendavasse Taldrikusse. Tõusime püsti, ajasin mantli uuesti selga. Teenindaja vaatas mind siis esimest korda, ükskõikselt. Ja me lahkusime.

Ei, rahvast ei olnud palju. Jah, teenindaja raudselt nägi, et me seal istume. Mis selle kohaga toimub? Astud sisse ja õhk on ülbusest (?) nii paks, et raske on liikuda. Restoran, mida peetakse lihtsalt hobist?