Imetamispildid sotsiaalmeedias ei ole avalik imetamine
Mulle tundub, et paljud käsitlevad seda justkui ühe ja sama asjana – avaliku imetamisena. Aga minu jaoks on avalik imetamine ja imetamisest sotsiaalmeediasse piltide riputamine kaks täiesti erinevat asja.
Ma mõistan avalikku imetamist. Tänapäeval ei istu emad oma beebidega 24/7 kodus, nad tahavad olla sotsiaalselt aktiivsed, käia kohvikus, külas, pargis, rannas jms kohtades. Beebi tahab iga paari tunni tagant süüa ja minu meelest on täiesti loomulik, kui ema teda siis vajadusel rinnaga toidab. Võimalikult privaatselt. Ma ei mõtle, et ta peaks end selleks tualetti evakueerima, aga ma ei mõtle ka, et tõmmatakse avalikult oma rind ja rinnanibu paljaks ja alles siis hakatakse kuskilt vankrist last otsima.
Kas on olemas kohti, kuhu avalik imetamine ei sobi? No kindlasti mingid kohad on, kus avalik imetamine tundub siiski kohatu. Peruus selles džunglilinnas Iquitoses elab hästi palju hipisid. Ka välimuselt on nad justkui nö hipiõpikust välja karanud. Ja nad on valged inimesed. Kuskilt tulnud, paigale jäänud, sest aasta läbi on soe kliima ja too linn ongi selline Kurrunurruvutimaa. Üks noor naine, välimuselt justkui täiesti tavaline Eesti linalakk, hipipeapael peas, müüs õhtuti seal tänaval ehteid. Tal oli max 2 kuune imik kaasas. Müügi ajal imetas ta beebit pidevalt. Eeldan, et ta imetas last ikkagi seepärast, et lapsel oli kõht tühi, mitte et kaastunnet tekitada ja rohkem müüki teha. Aga natuke kohatu tundus ikkagi. Ma ei kujutaks ette, et meil turul keegi last rinnaga imetab samal ajal maasikaid kaaludes. Aga samas ei ole ma ammu Eesti turul käinud, äkki ka see on juba trend… Aga üldiselt ma arvan, et inimesed ei tulegi beebidega sellisesse kohta, kus imetamine veidi kohatu oleks.
Avalik imetamine on vajadus. Lapse vajadus. Laps vajab süüa. Ema toidab teda. Lihtne. Imetamispiltide sotsiaalmeediasse riputamine ei ole vajadus. Ei ole lapse loomulik vajadus. See on emade vajadus. Vajadus ma ei teagi, mille järele. Kui vaadata ükskõik millist imetamispilti sotsiaalmeedias ja selle peale “nina krimpsutada”, siis ei saa keegi öelda, et a mis sa tahtsid siis, et laps nälga jääks või? Sest laps oleks saanud kõhu täis ka ilma fotot tegemata ja ilma selle üles laadimiseta. Foto üles riputamine on ikkagi ema vajadus.
“Imetamine on nii ilus ja loomulik asi, et miks mitte neid ilusaid fotosid jagada?”. No ma ei tea… Armastusakt mehe ja naise vahel (või miks mitte ka samasooliste armastajate vahel) on samuti ilus ja loomulik. Aga kas me näeme sotsiaalmeedias oma sõprade ja tuttavate pilte, kus nad on seksuaalvahekorras?! Saaks teha samuti pildi, kus kõik strateegilised kohad on kaetud, aga ometi selliseid fotosid me ei näe. Võibolla poleks partner nõus. Aga beebi veel rääkida ei oska. Ma ei võrdle imetamist ja seksuaalvahekorda kui sama/sarnast asja, aga need mõlemad on ilusad ja loomulikud, aga see ilus ja loomulik ei ole argument nende piltide jagamiseks maailmaga. Mingi muu põhjus peab olema.
Lisaks muidugi see, et ilmselt paljude arvates on imetamine ilus ja loomulik ikkagi siiralt vaid asjaosaliste vahel. Ema ja lapse vaheline hetk, mida lapse vajadusi (nälga) silmas pidades on sunnitud emad avalikus kohas tegema, aga mida nad ilma vajaduseta (pildi netti riputamine ei ole lapse vajadus) avalikult ei jagaks. On inimesi, kelle jaoks on see seksuaalne. Ja on ilmselt inimesi, kelle meelest kellegi punnis piima täis rinnad ei ole ei seksuaalsed ega ilusad. Inimesi on igasuguseid.
“Oma elu, teen, mis tahan.” Jah, selles osas ma ei vaidle. Tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest fotod ei ole avalik imetamine. Avalik imetamine on avalik imetamine.
PS: foto pixabay.com
mai
See teema veidi üldistatult ongi paljude blogides tõstatud probleemide-skandaalide peamine põhjus- ei eraldata virtuaalmaailma ja pärismaailma. Internetielu on täiesti omamoodi. Oma filosoofia, omad kirjutamata reeglid, tõekspidamised.. Internetis käitumist juba õpetatakse koolides, samuti on ettevõtetele sotsiaalmeedia haldamise koolitused. Sotsiaalteadlased ilmselt juba on uurinud mitmetes teadustöödes, kuidas laigitakse vastastikuti sotsiaalmeedias teineteise pilte, mõtteavaldusi; kuidas teemad blogisid pidi edasi arenevad.
Iga sotsiaalmeedia sissekanne on ju püüd maailmale näidata “ma olen siin!”. Imetamisega seoses mulle tundub, et see beebiaeg on emal nii kurnav füüsiliselt ja vaimselt, samas on beebi kogu ta elu ja kui ta siis oma elu keskpunkti ehk lutt olemist jäädvustab ja sellele laike saama hakkab, see lihtsalt tõstab ta enesetunnet.
ebaparlikarp
Jah, nagu ma kirjutasin, see on ema enda vajadus. Ning pildi laadimine ei ole imetamine, laps selle pildi laadimisega kõhtu täis ei saa. Küll aga on piirid päris imetamise ja foto laadimise vahel kadunud ja tundub, et inimesed võtavad foto laadimist ja foto netis rippumist avaliku imetamisena.
Lawra
Jällegi olen sinuga täiesti nõus. Üks asi, mis mulle kohe meelde tuli, oli see video, mille Mallukas oma paari tunni vanuse lapsega tegi. Ma ei hakka arutlema selle üle, kas see on kohane või kohatu, aga mõtlesin, et appi! Inimene on just siia maailma tulnud ja juba on ta internetis kõikidele vaatamiseks. Miks seda vaja on?
Eveliis
Selles mõttes olen ma sinuga muidugi nõus, et avalik imetamine ja sotsiaalmeedias piltide jagamine ei ole üks ja sama asi, kuid ma panen nad ühte potti, sest mu meelest me elamegi pool oma elust sotsiaalmeedias ja piir on kuidagi hägustunud sõnade “avalik” ja “elu” ümber.
Mis aga puutub igasugustesse laste piltidesse, siis ma usun, et nunnud ja naljakad beebipildid ehk ei ole tulevikus probleem, et noh et laps annab andeks, kuigi ilmselt võib olla pilte, mida ta ei tahaks näha endast, kuid juba sellised piiri ületavad pildid ja info, nagu näitena toodud roojamine, on mu jaoks teemad, mida ma lapse huvides üles ei paneks. Naljakad seigad ja vestlused, kus ta mulle viimaste päevade jooksul on öelnud 986 korda, et ma haisen, on mu meelest aga jagamist väärt, sest näitab lapsesuud ja selle siirust ning naer käib pigem minu üle.
Krisss
Ei saa samuti aru sellistest piltidest, otseselt vastik ei hakka aga ma lihtsalt ei mõista, miks see vajalik on. Samas olen ma ka inimene, kes ei saa üleüldse aru, miks peaks oma lapsest pilte üles panema, kes ei oska ise veel öelda, kas ta tahab, et ta pildid kusagil netis ripuvad või mitte. Eraldi teema on siis veel need juhud, kus laps on poolpaljas või rokane.
Imetamise puhul siis ammugi seda vajadust ei näe. Muidugi võib noor ema väljas käia ja muidugi võib juhtuda, et beebi tahab süüa kui ollakse parajasti kohvikus vms. Saab väga edukalt imetada niimoodi, et keegi ei pea seda piimast paistes tissi vahtima ja laps saab söödetud. Selle jaoks on olemas vastav riietus, väike sallide vms. Ega laps ei tahagi keset suurt massi ja lärmi ju süüa, tema tahab ka oma vaikset nurgakest ja rahu.
ebaparlikarp
Ma järjest rohkem mõistan seda lapsest piltide üles panemise probleemi. Tean, et paljud arvavad, et ega lapsel tulevikus sellepärast töö saamata jää (ei jäägi!), et ta mingi pudruse lõuaga 3 aastasena kuskil netis on. Aga asi ei olegi selles, mida arvab tulevane tööandja või mina kui lapse ema. Asi on selles, mida arvab see laps, kui ta suuremaks saab, ja seda me ette ei tea. Minu laps näiteks ei luba iga suva pilti endast panna. Isegi kui mina ütlen, et näe, see on ilus pilt, siis mina võin seda ju arvata. Aga laps nii ei arva ja selle inimese arvamus tegelikult loebki, kes pildil on. Antud juhul laps. See on muidugi natuke teine teema. Aga laps ei jää eluks ajaks sõnatuks ja arvamuseta. Ta saab jäjest enam teadlikumaks ja lõpuks avastab ka interneti. See, kuidas ta sellesse suhtub, mis seal 10 aastat temast tema selja taga tehtud on, me ei tea. Võime öelda, et “see pole ju midagi”, aga kui lapse jaoks see siiki on midagi, siis see on probleem. Eks ma ise ka riskin sellega veidi, aga samas minu laps juba veidi piilub, mis ma blogis temast kirjutan ja veidi on see nagu kooskõlastatud ka 🙂
Krisss
No sul on jah juba suurem laps, kes vast saab asjadest aru juba. Sul ei ole ka neid lapsepilte siin just väga palju olnud, samuti ei räägi sa siin temast üleliia. St olen blogi läbi lugenud aga kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis ega ma temast eritI palju ei tea. Ei ole ma mingi supermäluga aga no nime tean, vanust oskan oletada aga midagi väga spetsiifilist rohkem meelde ei tule, peale selle, et ta tahtis deegut. See ongi minu meelest okei. Blogi on sinu projekt ja sinu asi, väga tore on näha, et sa ei eksponeeri teda.
Eks igaüks teeb ise omad valikud aga tuntumate blogide puhul olen alati mõelnud, et kust see piir siis tõmmatakse. Mallukas nt paneb valimatult üles igasuguseid pilte, delikaatset terviseinfot, pigem piinlikke jutte stiilis põrandale kusemine, suvalisse kohta roojamine jne. Lugejatele läheb peale ja teeb nalja, samas lastele mõeldes tundub see nii kurb, nad ei saa midagi teha. Võib-olla on nad aga samasugused ja neid see ei häiri, kahju on lihtsalt sellest, et neil pole kunagi ka võimalust valida. Britt on piiri mujalt teinud ja pildid on hoolikalt valitud ja ilusad, spetsiifilist infot ei kirjuta, piinlikke seiku samuti mitte. Samas on mõlema lapse elu sünnist saati siiski netis üleval ja samuti ka sadu pilte ja videosid, ilma luba küsimata ja valikuvõimalust andmata.
Ega ei oskagi öelda, ehk need tuleviku täiskasvanud näevadki asju teistmoodi ja selline avalik elu ongi uus normaalsus ja pigem ongi imelik kui ei leia inimese tuhandet titepilti googeldades või Facebookis otsides. Hetkel oleme mehega lihtsalt jäänud seisukohale, et pilte saadame ikka sõpradele ja sugulastele, kes seda soovivad jne aga netti ei pane, las teeb seda ükskord ise kui tarvilikuks peab.
Britt
Kuna sa mind ka näiteks tõid, siis ütlen ka sõna sekka 🙂
Tead, kui ma nüüd täitsa ausalt ütlen, siis kui ma alustaks oma blogi täna ja teaksin täpselt kui suur lugejaskond sellele tekib, siis ma talitaks veidi teistmoodi. Pilte paneks ikka, aga väldiks laste nägude näitamist. Täisnimede asemel piirduks ka algusest peale hüüdnimedega.
Asi ongi selles, et ega ma alguses ausalt öeldes ei teadnudki, et blogid on mingid sellised asjad mida teised ka loevad. Mulle tundus äärmise utoopiana, et keegi peale mu kahe sõbranna ja ema üldse kunagi mu lehele satuks. Selline veits hoomamatu värk.
Ühesõnaga kogu see netimaailma mõistmine ja piiride ümberhindamine on minus selline üsna kestev protsess olnud. Ja kuigi ma igati mõistan seda mõttekäiku, et lapsele pole valikut antud (kuigi ma suuremalt küsin nüüd alati kas tohin üht või teist pilti teistele vaatamiseks ka panna), siis ma vist kaldun ikkagi sellesse gruppi, kes arvab samuti, et pealekasvav generatsioon peab sellist netielu igati normaalseks. Ja nagu isegi ütlesid, siis minu jaoks on üsna oluline see mida ja kuidas ma jagan. Muidugi on minulgi veits piinlikemaid lugusid, aga ma ei näe vajadust neid üles kirjutada ja lapsele seeläbi piinlikkust valmistada.
Küll olen ma täiesti kõhklemata nõus kustutama kõik, kasvõi terve oma blogi, kui üks mu lastest seda kunagi paluks. Muidugi mingil määral jäävad asjad oma elu ikka elama, aga kõik niisama otsinguga välja tulevad infokillud (nt. google’i otsingumootoris pildid) saab üsna lihtsa vaevaga eemaldada ja nende hilisemaks leidmiseks peaks juba VÄGA süvitsi asja minema ja ma ei usu, et keegi nii suurt vaeva viitsiks näha.
Praegu ma olengi näiteks jõudnud sinna punkti, kus ma ühest küljest tahaks ikka meie elu-olu jagada, aga samas on mingi blokk ees. Ja sellest tulenevalt ka üsna harvad postitused, sest ma ei suuda endas seda õiget tasakaalu leida.