Raadio 2-s rääkisid täna ühed tüübid, mis neid kinos häirib. Tundus, et see teema oli laual PÖFF’iga seoses. Neid häiris eriti, kui keegi 15 minutit hilineb ja siis hakkab kuhugi keskele oma kohale rühkima, selle asemel, et pooltühjas saalis kuskile äärele istuda. Veel tõid nad muuhulgas välja selle, kui mingid inimesed pidevalt telefoni ekraani põrnitsevad. Helesinine ekraan tõmbab pimedas paratamatult tähelepanu ja pidavat ebameeldiv olema.

Ma käin keskmisest tublisti rohkem kinos, aga mind näiteks pole need kaks asja mainimisväärselt häirinud või ei ole ma nendega eriti kokku puutuud. Ma ei istu vist kunagi nii tagareas, et ma kõikide helendavaid ekraane märkaks, ja samuti istun ma vist piisavalt ees, et need mõned hilinejad äkki hoopis ronivad kuhugi minu taha.

Mind ei häiri ka see, kui keegi kõrval popcorni või mingeid krõpse pugib. Või kommikotti krabistab. Minu meelest on kinos filmi helid piisavalt valjult, et summutavad sellise salajase krabistamine. Küll aga ajab mind totaalselt närvi, kui mingid noored naised (jah enamasti just noored naised) on eksinud kohaga. Mitte istekohaga, aga kohaga üleüldse. Nad istuvad ja lobisevad ja kui film algab, lasevad nad vaat et valjeminigi edasi. Ja itsitavad. Ja tõmblevad. Nagu tahtsite kohvikusse minna, aga kogemata istusite kinosaali nr 7?

Ma saan aru, et kui ma tulen lastemultikat vaatama, siis võib üle saali kajada natuke vingu või nuttu või “Emme, mul on kakahäda!” või “Nii hirmus koll!”. Aga kui ma tulen vaatan mingit suht tõsist (või misiganes täiskasvanute) filmi, siis lihtsalt tülgastav on avastada, et 2 rida otse su ees 2 või 3 inimest lärmavad ülbelt ja elavalt üle filmi. On nad purjus? Kõik kannatavad vaikides, kuni siis keegi (tavaliselt meesterahvas) neid korrale kutsub. Tibinad irvitavad talle näkku, nagu ei saaks aru, milles venna probleem on. Demonstratiivselt jätkavad veel pool minutit ja siis jäävad vait.

Ja ma tõesti ei räägi ühest korrast, mis mu elus juhtunud on, vaid see on täiesti standardolukord. Vaimusilmas ma alati mõtlen, mida ma neile ütleks. Ma ei ütle seda, aga ma mõtlen. Need on päris ropud laused. Ja need mõtted segavad mul filmi vaadata.

Ja no siis häirib see ka, kui keegi kõrval väga rõvedalt haiseb. Mitte natšode järgi, vaid mustuse lebra. Aga noh selles osas on suht bingo. Kunagi ei tea, on see tüüp seekord nurgas või diagonaalides.

Seda kirjutades mulle tundub, et kino on üldse üks rõve koht ja palju mõnusam oleks kodus diivanil filmi vaadata, kui istuda saja krõbistava inimese hulgas, kellest paar labiilselt lärmavad, osad hilinevad ja nügivad üle sinu, lehvitavad oma helesiniseid ekraane ja lõpuks lasevad veel kärtsu peeru või haisevad niisama. Aga ometi olen ma täielik kinohunt ja neelan kõik alla. Välja arvatud kehva filmi. Aga neid oskan ma tegelikult päris hästi valida.

PS: päise foto pixabay.com.