Machu Picchu kogemus läbi piltide

Ahh, mõtlesin, et jagan ka Machu Picchut läbi oma silmade. Meie jaoks oli see seiklus reisi hinna sees ja me ise igasugu transpordi (buss+rong+buss mäele jne), ööbimine, et saaks varahommikul mäele, ja mäepileti pärast muretsema ei pidanud. Pean tunnistama, et mulle meeldib sedasi reisida. Aga meie grupp oli väike, 5 inimest + Ivo. 40 matsiga ma seda ei teeks!

Kallim on, aga samas nägin ma teepeal backpackereid ehk seljakotimatkajaid, kel polnud raha rongi- ja bussipiletigi jaoks ning kes ei teadnud, et mäepilet tuleb mitu kuud ette ära osta, sest vastasel korral teed sa mingi rämeda kadalipu kondimootoriga läbi või paned oma viimased rahad mängu, et rongipilet osta (see on kallis!) ja lõpuks seisad seal mäe all ja üles ei saa. Lihtsalt ei saa, sest pileteid ei ole. Kõik. Seal kohapeal olles ei kehti reegel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa! Sa ei roni seal “üle piirde” vms. Headaega!

Meie teekond algas Cuscost, kus viibisime pikemalt. Sealt sõitsime oma minibuss transpordiga ca 4 tundi (tõustes mingi hetk peaagu 4000m kõrgusele) väiksesse külakesse Ollantaytambosse, sealt rongi peale ja tunnike mäe alla linnakesse. Teepeal paus. Eespool alpaka. Taamal laama.

Teepeal. Pidulik laama

Ollantaytambo

Rongisõit oli tegelikult väga sürr. Rong ei olnud eelajalooline, aga sõitis aeglaselt… Ja need vaated. Tekkis tunne nagu sõidaks mingi Harry Potteri rongiga nende tegelaste maailma.

Rongisõit

Rongisõit, ega sõidupealt tegelikult väga pildistada ei saanud

Rongisõit

Mäe all linnakeses, mis tekkinud vaid turistide mäekülastuse tõttu. Seal kõisime õhtul vabas õhus olevates termides. Rahvast oli palju, vesi soe, õhtune õhk oli külm. Ajastu umbes 70ndad. Aga vaade – MILJON DOLLARIT! Kahjuks pilti ei teinud, sest teate küll – fotokas ja bassuvärk ei käi hästi kokku.

Mäe all külake, saabumine

Mäe all külake, parajasti oli Halloween 🙂

Mäele viis mugav buss. Neid läks iga minut. Ja tuli iga minut. Mäel sõitsidki ainult need bussid, mingi oma transaga sa sinna ei saa. Mina hoidsin kõik see aeg silmi kinni – ma ei kannata kuristikus sõtmist, isegi kui bussijuht on professionaal ja hulle vastu ei tule. Saabusime mäele hommikul vara, mis on ideaalne. Udu. Ja siis hakkab vaikselt selginema. Meie ootepositsioonidel. Ja järsku – sa näed KÕIKE!