Ahh, mõtlesin, et jagan ka Machu Picchut läbi oma silmade. Meie jaoks oli see seiklus reisi hinna sees ja me ise igasugu transpordi (buss+rong+buss mäele jne), ööbimine, et saaks varahommikul mäele, ja mäepileti pärast muretsema ei pidanud. Pean tunnistama, et mulle meeldib sedasi reisida. Aga meie grupp oli väike, 5 inimest + Ivo. 40 matsiga ma seda ei teeks!

Kallim on, aga samas nägin ma teepeal backpackereid ehk seljakotimatkajaid, kel polnud raha rongi- ja bussipiletigi jaoks ning kes ei teadnud, et mäepilet tuleb mitu kuud ette ära osta, sest vastasel korral teed sa mingi rämeda kadalipu kondimootoriga läbi või paned oma viimased rahad mängu, et rongipilet osta (see on kallis!) ja lõpuks seisad seal mäe all ja üles ei saa. Lihtsalt ei saa, sest pileteid ei ole. Kõik. Seal kohapeal olles ei kehti reegel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa! Sa ei roni seal “üle piirde” vms. Headaega!

Meie teekond algas Cuscost, kus viibisime pikemalt. Sealt sõitsime oma minibuss transpordiga ca 4 tundi (tõustes mingi hetk peaagu 4000m kõrgusele) väiksesse külakesse Ollantaytambosse, sealt rongi peale ja tunnike mäe alla linnakesse. Teepeal paus. Eespool alpaka. Taamal laama.

Matkata on seal palju. Ja hetkel saab veel omal käel ringi käia. Tõenäoliselt varsti vaid kohustusliku giidiga ja ilma peatumata. Lahe oli!