Vähem paska!

Vähem paska!

Vähem paska! See võiks olla mu uus moto. Ei midagi keerulist. Lihtsalt – vähem paska! Mulle justkui lihtne, sest paljudel ongi elu üks suur pask ja “vähem paska” kõlaks neile kui mingi täiesti elumuutev ja võimatu ettevõtmine. Mul nii pole. Mul on elu tegelikult pasa vastand. Ma üritasin siia mõelda sõna, mis oleks mu elu, ja mis oleks see pasa vastand sõna, aga ma ei suutnud midagi kirjutada. Mis on pasa vastand?

Mis ma “vähem paska!” asjaga silmas pean? Võibolla ma peaksin täpsustama. Vähem EBAOLULIST paska! Sest noh raudselt on paska, mis on oluline. Ja siis on paska, millel pole mingit tähtsust. Aga mis ometi pikemal netielul/ “enda kõigega kursis hoidmisel” rolli mängib. Mängib tegelikult suurt rolli meie ajukeemial, väärtushinnangutel, tujul, suhtumisel.

“Ahh, ma igavusest loen neid asju…”. Krt praegu on küll hetk, kus ma mõtlen, et KUI fucking igav peab sul olema, et pasas süübida? Kui igav pidi MUL endal olema?

Tõenäoliselt on vastus lihtne. Igapäevaelu on selle nimi. Aga ka igapäevaelus on valikuid. Lugeda head raamatut versus lugeda Kim Kardashiani p*rsest. Näitlikult. Kim Kardasiani p*rse olgu siin sümbol. Hea raamat ka. Ma olen teinud mõlemat. Pidevalt. Elustiilina. Ühest ma loobuks. Ja see ei ole see hea raamat.

Ma pole nats üle kahe nädala pasas süüvind. Nii hea on olla. Ma tean, et oskan ise seda tunnet/saavutust väga hästi hinnata, sest ma olen olnud tohutu pasamagnet, mitte elu mõttes (kuigi ka seda on aastate jooksul ette tulnud), aga pigem tähelepanu mõttes. Pask haarab mu tähelepanu. Paska peaks juskui omalt poolt rõhutama. Välja tooma. Naeruvääristama. Kes teine seda ikka minu asemel teeks? Et keegi teine sisse ei astu? A miks?

Ma olen põhimõtteliselt ju pasablogija! Suures plaanis. Okei, vahel humoorika nurga alt, vahel terava, vahel räägin pereasju, aga ikkagi…

No mulle ei meeldi see sõna “blogija”, ma olen pigem ikkagi ema ja pereinimene ja kassiarmastaja ja müügijuht ja äge sõber ja killiurebija. Aga mul on blogi, kuhu ma kirjutan. Sest kui ma end kokku võtan, siis oskan ma kirjutada ka. Kokku võtan ma end s*taks harva. Mugavustsoon!

Mis nüüd saab? Jätan pasa välja ja kirjutan paar korda kuus midagi? Kord nii. Kord naa. See on ka läbiv  idee läbi Peruu rännates. Kord nii, kord naa. Elu!

Kardan, et see on lihtsalt reisimõju, mis mind TÄNA haaranud. Homme on mõtted midagi muud. Või mõtted on samad, aga (Eesti) elu saab mind kätte. Ülehomme olen see sama tarbija, kel “Eestis on vähe valikut” edasi. Võibolla muutis Huacachina mäe otsa ronimine mu elu, aga pigem kahtlustan ma, et varsti läheb kõik sama rada pidi edasi. Ilmselt läheb. Muutused ei käi ju nii lihtsalt, et ronid mingi mäe otsa või teed väikse (küll teistmoodi!) reisi ja oled järsku teistsugune.

Eks ma näe seda paska ikka ümberrringi. Küsimus on selles, kuidas sellesse suhtuda. Sõitsime mööda Peruu lambilinna, kus lihtsalt üks telliskivi kast on teise otsa ehitatud. Ilma planeeringuta. Ilma oskusteta. Ilma visoonita. Ilma planeeringuta. Kole kui öö. Öö oli samas ilus. Ma ei teagi, siin on mingi vastuolu! Keegi tõdes täiesti lampi: “Ei tasu vist kodus närvi minna, kui kohvimasin hommikul katki läheb.” See on asja üks külg. Teine külg on lihtsalt see, et kus paska näed laita, seal… Ma ei tea… Kõnni minema? Päriselt ka – aita? Tulen tagasi ja näen Taavi Rõivast valitsuse otsas ja… Aitan?

Ohh… Mul on palju öelda. Aga peale lapse kõvasti kallistamise tahan ma otsida juba uut reisi. Kogemust. Äkki koos Etheliga, kui vähegi võimalik. See on väga raske, see reis, džungel jne oli VÄGA intensiivne. Ma ei tea, mis ma järgmisena tahan. Maailm on liiga suur. Elus on liialt palju valikuid.

 

 

 

3 thoughts on “Vähem paska!

  1. See nüüd inspireeris küll täiega! Ma kustutasin ülisuure hulga täiesti mõttetutest blogidest oma bloglovinist ja edaspidi üritan olla oma aja kulutuse suhtes kriitilisem.

    Kohutavalt masendav, mille peale ma oma aega raiskan. Appiiii

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *