Üks etapp on rääkimata. Ica. Kõrb. La Huacachina. Kohalike üldine elujärk nagu ei erinegi eriti. Või noh, meie mõistes ei erine. Puust hütt versus kivist hütt. Meie jaoks same-same. Naff-Naffi ja Nuff-Nuffi jaoks samas ilmselt on vahe sees. Nii nagu peruukal on vahe, kas hooajal ujutab üle või mitte.

Aga kui Huacachinas peaks maavärin toimuma, siis noh… Piltlikult öeldes kallaks keegi väiksele laste liivakastile 144 gallonit liiva peale. See mõte on hirmuäratav.

Kõrbes oli meil lebo. Esimene õhtu ronisime lihtsalt Huacachina kõrval asuva liivahunniku ehk mäe otsa ja vaatasime päikese loojumist ja tulede süttimist. Täiesti üles ühe raksuga ronida ei jaksa. Vahepeal leiutad ikka uusi minemise stiile. Liiv on väga pehme ja peenike ja libe. Astud suure sammu ja kui samal ajal teise taga pool oleva jala tõstad, siis esimese jalaga (millega tegid suure sammu) oled poole võrra tagasi vajunud. Siis on variant, et torkad jala ninaotsad (jalal on ninaots, imelik), liiva tugevalt sisse ja siis astud. Aga see nõuab samuti pingutust ja nullib leiutatud stiili. Kõige parem oligi käpuli minna.

Sry, et pildid on lambikad Iphone pildid, aga meie kaamera läks džunglis tuksi. See oht oli olemas. Džungel on intensiivne!

Järgmine päev kihutasid hullud, ehk kõik peale minu, bagiga. Selliseid liivamägesid nagu siin (mis ongi lihtsalt pehme lahtine liiv) ei ole ma never kusagil näinud. Mind pandi maha, kui mölluks läks. “Oota siin,” ja jäin keset kõrbe ja liivahunnikuid neid hulle ootama, kuni need oma Ameerika, õigemini Peruu, mägesid rallivad. Isegi Karl ütles, et päris normaalne see ei olnud. Kunagi olevat hulleminigi pandud, aga mõned ülepea käimised ja surmajuhtumid olevat hoogu maha tõmmanud. Hea on see, et meie reisijuhil on oma usaldusväärsed dude’d siin välja kujunenud. Vastasel korral võid ka mõne “marutõbise” otsa sattuda, kus sinu kiljumine nagu fuck yeah tüübile vaid hoogu juurde annab. Ma ei kannata sellist üles-alla-kiirus-äärel-kõlkumine-drift tunnet, see ei anna mulle midagi. Okei, paanikahoo annab. Esimeste tõmmetega tulid mulle pisarad kurku. Jah kurku, sest tuul pühkis silmis olevad kohe minema. Hing jäi kinni. Aga tüüp lihtsalt PIDI nii kiiresti sõitma üles või alla, sest “muidu käiks üle nina”. See oli veel tavaline sõit, lõbusõidul tulin ma maha.

Aga liivadüünidest panime me kõik võrdselt alla. Heidad kõhuli, küünarnukid peale, lõug üles ja minek. Ei olnud selles midagi seksikat nagu lumelauduri värk või nagu fotolt tunduks. Ja mägi oli ikka järsk! Küünalt läks laua alla ka. Lahe oli!

Päeva ajal oli meil võimalus lihtsalt oma hotelli juures olla ja tsillida basseini ääres (esimene selline tüüpiline standardne majutusasutus bassuga), aga lihtsalt ei suutnud – siuke “lähme ja teeme” kihk oli kahest nädalast sees. Veitsa tsillisime, sõime cevichet ja panime ikka ümbrust uurima…

Teine õhtu oli veel… Mis ikka teha – pudel ülikohalikult veiniistanduselt ostetud Amoret kaasa ja üles mäkke päikese loojumist vaatama. See seal mäe otsas ei ole seal selline, et ahh vaatan ühe korra ära ja tehtud. See on hetk, mis jääb meelde. Ja ka järgmise päeva hetk, mis jääb meelde. Jumal teab, mida me kuuekesi seal tol hetkel seal päris salaja mõtlesime. Mul tuli isegi üks pisar. Ma ei tea miks.  

(Pildil on tegelikult Huacachina esimene päev, kus premeerisime end üles ronimise puhul kuue peale kolme õllega, tassimine pole kerge).