Hetkel istun ma Cusco lähedal mingis väikses külas hosteli peldikupotil (kaas on peal), sest siin on ainuke pistik ja mu telefoni aku on tühi. Vett ootan, et end pesta. Ööseks olevat mingi pump kinni pandud, praegu on juba kell 7 hommikul. Kõlab nagu võiks juba pumba tagasi tööle panna. A me oleme ju Peruus…

img_2744

Eile oli Machu Picchu päev. See koht on kreisi. Minu jaoks polnud see kindlasti nii, et jõuad sinna mäe otsa ja vaatad seda sama vaadet, mis tuhandetel postkaartidel ja mõtled, et aa okei siis. Ei, see oli ikka võimas.

Kahju on sellest, et kui praegu saab seal ikkagi suht vabalt ringi konnata ja territoorium on suur ja matkarajad ja värgid, siis järjest enam tekib juurde piirdeid ja valvureid ning tõenäoliselt varsti saab seal käia vaid kohaliku giidi juhendamisel ja ilma peatumata mingid rajad läbi tehes. Ilma selleta, et võtaks aja maha ja naudiks.

Sinna saamine on valgele inimesele (ja tegelt kõigile) ikka väga lihtsaks tehtud. Rong mäe alla ja buss viib mäkke. See võtab kõik muidugi aega (ja raha, sest kõik piletid on väga kallid ja mäe piletid kuid ette välja müüdud!) ja oma passi peab 2255789 korda ette näitama, aga lahe ja sürr on! Jala saab ka, aga see on päris pikk teekond.

Meie olime juba vara-vara hommikul mäel ja vaatasime, kuidas mäetipud udust välja tulid.  img_2588 img_2627

img_2668img_2674 img_2692 img_2724

img_2642

Aga see külake, kus me praegu oleme, on omamoodi armas. Inimesi vaadates ja tagasi meie elude peale mõeldes tundub meil kõik nii ülepaisutatud, et vastik hakkab. Samas päris sedasi ka elada ei tahaks. Mingi kuldne kesktee võiks olla. No näiteks meie maailma sadade erinevate firmade kandelinade ja kõhukottide ning lihtsalt oma lapse seljas vedamise vahel. Selline mõistlik tarbimise piir.

img_2746 img_2748 img_2509