Maandusime eile Cuscos. Lennukiga otse 3300m kõrgusele. Lennukil põhimõtteliselt polnud palju maanduda 😀

Ma polnud kunagi mägedes käinud ja kartsin mäehaigust vaat et hullemini kui lennukit. Saabudes panime kokalehenutsu tunnikeseks põske ja ööbimiskohta jõudes lasime läbi selle põsenutsu veel kokalehe teed läbi. Mina ei tea, kas mõjus või ei, aga otsest halb olla ei ole.

Aga imelik on. Selline aegluubis liikumine nagu laisklooma elu. Kui paar kiiremat liigutust teha, jääb õhust nagu puudu. Koti pakkimine on niiiii raske töö. Peab kõvasti puhkama vahepeal. 5 trepiastet max korraga. Palju ei jaksa rääkida, võtab hingeldama.

Ka tugevaimatel (Karl) on tänaseks põhi alt ära. Sööma minemise ainsad tingimused on, et saaks istuda ja vets oleks olemas. Lihtsad vajadused.

Vetsupaberiga on siin Peruus mingi kahtlane teema. See saab hotellitoast suht kiiresti otsa. Põhjustel, millest ma olen juba rääkinud. Uut aga ei tooda. Teevad voodi ära ja värki, aga uut rulli ei pane. Nii igal pool. Nagu on igal toal 1 rull peldikupaberit s*ttumislimiidiks.

Ma pole elus nii palju tablette (kõhurohud, peavalu, malaaria, söetabletid…) söönud kui siin. Malaariatabletid on veel eriti rõvedad, ma lausa kaalusin, kumb on hullem, kas nende võtmine või malaariasse jäämine.

Cusco on ikka midagi muud kui see metsa- ja maaelu. Ja turiste on väga palju, Iquitoses ei olnud eriti üldse. Kõik on puhtam ja tsiviliseeritum. Isegi hambaid saab kraaniveega pesta (siiski mitte alla neelata).

Külmem on siin ka. Päeval on päike tapvalt palav ja tahaks lühikeste riietega käia, õhtul kõik pikad asjad ja joped selga. Eesti suvi 😀

Peagi bussi ja rongiga edasi mäkke ja jumal, palun tee nii, et põhi kannaks. Vähemalt seni, kuni jälle pellerivõimalus.

Joome kokalehe teed ja ootame toavõtmeid hotelli sisehoovis:

Rahvariides kerjused: