Loen praegu Valdur Mikita “Lingvistiline Mets”. Ta nimetab Eestit Põhjamaade Amazonaseks. Seda on PÄRIS sügaval Amazonase metsas imelik lugeda. Ma ei vaidle talle vastu (seda on tegelikult väitnud hoopis keegi Taani tüüp), aga kahtlane on ikkagi…

Me tulime just 5 päevaselt Amazonase metsaelust tagasi tsivilisatsiooni. Kui Iquitost nii muidugi üldse nimetada saab, meie mõistes väga algsesse tsivilisatsiooni. Ma oma mõtetest ja tundmustest kirjutan pikemalt ilmselt hiljem. Praegu on lihtsalt selline väike kiire moment, kus on netti ja levi. Metsas ei olnud isegi telefonilevi. Elektrit oli vaid niipalju, et saime laadida fotokat.

See oli meie lodge rõduvaade. Täiesti metsa sees, pisikese jõeharu vahel. Üks tüüp oli selle ehitanud, aga inimesi käib siin vähe. Väga vähe. Päevad koosnesid metsa ja jõe avastamisest. Päris looduse avastamisest. Mitte ühe teatud turistikose või turistiallika vaatamisest (Cuscosse ja mägedesse minnes on asjalood kindlasti teised, vaatamisväärsusi jälgivad tuhanded silmapaarid).

Me nägime ahve, laiskloomi, jõedelfiine, sadat erinevat ägedat lindu, tarantlit… Tegime kaimani pojale (krokodilli laadne) pai ja lasime vette tagasi. Ja seda kõike mitte loomaaias!

Meie paati hüppasid ise jõest suvalised kalad. Me ujusime piraajade keskel. Me ujusime hiiglama suures Anazonase jões, kus kaugemale minnes, oleks vool su kaasa viinud.

Mulle ronis 4cm suurune prussakas kleidi alt peaagu püksi, aga sellest polnud midagi, sest me sõime niikuinii iga õhtu nendega koos. Nägime tõelist külaelu, kus puudub igasugune arusaam sellest, kuidas meie, gringod, elame. Absoluutselt igasugune. Neil pole mitte midagi. MITTE MIDAGI. Asju ma mõtlen. Elektrit. Telefone. Voodit.

Me möllasime matšeetega džunglis ja mida kõike veel… Ma lihtsalt nimetasin neid tegevusi, analüüs tuleb hiljem 🙂

Täiskasvanud (täis kasvanud) jõgi:

Elumaja, tavaline, ei, see on tegelikult uhke elumaja:

Džungli-Jane, tavaline:

Džungli-Jane, vanem:

Šamaan: