Hetkel oleme me keset džunglit linnas, kuhu ei vii ükski maismaa tee. Iquitoses. Ma ei taha teha sellest postitusest reisikirjeldust, aga mul on nii hea meel, et me siin kohal oleme ja siit ei tundu see enam üldse nii kauge ja hirmus kui Eestist reisi eel.

Amsterdam – Lima (Peruu pealinn, kus peatusime vaid 1 öö) lend tundus mulle ületamatu, 12 tundi paanikat. Tegelikkus oli midagi muud ja ma isegi ei tea, kas asi oli minu suures psühholoogilises ettevalmistuses või juhuses, aga… Selleks, et lennuhirmuga sellist üle ookeani reisi üle elada, olen vähemalt mina leidnud mingid nipid (mis ei meenuta Õhtulehe vms “hinge sügavalt sisse-välja” metoodikat). Minul töötas see nii:

• Esimese asi – lase kirjutada endale rahustid (kui sind tõesti halvab lennukis paanikahäire), võta neid vastutustundlikult. Mina võtsin enne lennureisi ja 2 korda reisi keskel.
• Vali istekoht nii, et istud lennukis vahekohas, kus ees on sein (vetsudega), nii ei teki sul ülevaadet kogu ees olevast lennukikabiininist, mis paljudel juba tekitab foobiat.
• Istu keskmises reas, nii et üle sinu ei pea keegi vetsus käima ja sind äratama, kui magad (magad sa ilmselt siis, kui oled võtnud rahustit).
• Leia mugav asend ja proovi rahusti mõjul uinuda, isegi, kui sa täitsa magama ei jää, siis rahusti mõjul läheb aeg kiiremini.
• Ära mõtle, et sa oled lennukis. See tundub kõige idiootset nõuanne, aga päriselt ka, kui sa kõiki eelmisi punkte jälgid, siis võib sul vabalt tunne olla, et oled bussis vms.
• Tee endale ka statistika selgeks – sa ei kuku alla. Tegelt ka. Ja kui sa lennukis ratsionaalselt mõtled, siis hirm veidi väheneb.
• Kui võimalik, vali päevane lend. Pilvepiiril päike siramas ei ole üldse nii õudne kui öösel.
• Kasuta kõrvatroppe. Aitab, kui mingi titt kõrval nutab või mingi tüütu lobiseb, aga peamine, see summutab lennukimüra. Iga teistmoodi hääl ja praks ei tundu sulle automaatselt, et lennukil kukkus saba küljest ära vms. 
• Silmaklapid. Magades saad need ka peale panna ja kõigest irduda. Lepi oma kaaslasega ka kokku, et ta ei ärata sind iga kord, kui lennusaatja süüa pakkuma tuleb (ja no pikal lennuk nad ainult süüa ja juua pakuvadki koguaeg).

Mina ei tea, mis maagiline asi juhtus, aga ma olen paaniline kartja ja seekord ma see 12 tundi ei tundunud mingit hirmu. Ka hullu turbulentsi ei olnud. See oli ka ilmselt võti ses loos. KLM tundus super lennufirma, kapten iga väiksemagi turbuka kohta ütles kohe, et kinnitage igaks juhuks rihmad, aga midagi pikalt ja hullu ei paista olevat. Selline suhtumine mulle meeldib.

Igatahes eile saime me Lima turvalises piirkonnas ööbida ja veidi ringi vaadata ja täna oleme juba džungli sees Iquitoses. Homme 5ks päevaks päris metsa!

Rahavahetus Peruu moodi:

Eluunistus paistab:

Esmakordne selfistiki sihtpärane kasutus, selja taga kaugel Amazonase mets.

Näljased ootavad süüa:

Ühesõnaga tahtsin öelda, et olen elus ja reis on täies hoos, varsti siis täpsemalt…

PS: ajavahe on 8 tundi.