Tere puhkus!
Täna kell 17.30 algas minu esimene 3 nädalane puhkus. Kuigi puhkuse alates peaks olema pingelangus, siis minu jaoks 2,5 + 12,5 lennutunni eel alles pinge algab.
Ma ei tea, miks ma selle loo praegu youtube’ist panin…
Et sisemist pidu käima tõmmata (samas ei ole otseselt mu maitse, aga veits justkui klassika)? Või seepärast, et youtube mulle seda lahkesti pakkus, pärast seda, kui olin unelenud jälle “Trollide” multikast (minge kõik vaatama!) ja kuulasin seepärast Cindy Lauperi “True Colours”. Aga Whitneyd käima pannes karjus Karl mulle just teisest toast: “Mis sa oled nüüd narkomaane kuulama hakanud v?”
Karliga on see pull lugu, et ta ka kardab lennata. Ma tean, et ta kardab. Kui mina võin hirmu tundes muutuda hoopis ülemeelikuks, siis tema sulgub endasse. Tõsidus ise! Kui lennuk raputab ja mina paanikas pigistan ta kätt ja küsin, et Karl, me ju ei kuku alla… Siis ta ei ütle, et ei kallis, muidugi mitte, ära karda, ma olen sinuga ja midagi hullu ei juhtu. Ta ütleb: “MA EI TEA!”
Lõppkokkuvõttes on olukord, kus mina – söönud ära oma rahustid, et vältida lihtsalt järjepidavat pisaratevoolu, mis oleks ka lennukile ohtlik (päris irooniline oleks lennukis lihtsalt uppuda), pean lõpuks mina rahustama teda. Eks ma ole sellest vist kunagi kirjutanud ka…
Praegu ta küsis mult, et noh, mis plaan on see jama üle elada?
Nats aega tagasi, pärast seda, kui ta oli 3 tundi vaikinud, ütles ta ühe lause (mõtlikult): “No see jama tuleb nüüd lihtsalt üle eldada, et hakkaks pihta…”
Hmm.. Lõpeta lause! Uus jama? Sest meil on 4 siselendu?
Kui ma tuletan meelde, kuidas ma selle reisi leidsin ja kuidas me otsustasime minna, siis oli see nii, et ma googeldasin, leidsin tolle reisi ja siis ütlesin valju hääle: “F*ck, ma teen selle asja ära..” Siis ütlesin, mis asja ma ära teen, ja küsisin Karlilt, et sa tuled kaasa eks, lähme?
Ta ütles ei.
“Ei, ma mõtlen päriselt!” Siis rääkisin paar turvustavat lauset ja ütlesin, et me läheme.
“Okei!”
No ja siin me nüüd oleme. Veits nagu kusikud. Mina julgen seda tunnistada vähemalt.
Tema on vait. Ta ei tea isegi reisiprogrammi, minul on see peaajus.
PS: Kõik pätid, kes te mõtlesite nüüd meie kodu röövida – tüng, mul tuleb sõbranna siia elama homsest, sest mul on kassid.
PS2: Päise foto – ei me ei ole juba reisil ega stalgi mustanahalisi. Aga pilt on tehtud 2013 Dominikaanis.
Jaana
Vahvat reisi teile!
Kass
Kirjuta palun, millisel marsruudil lendate?
Me eelmine aasta reisisime Bali saarele, 3 ümberistumist, kokku üks ots koos ooteaegadega 37 h 😀 vat see oli rets.. lihtsalt polnud paremaid võimalusi sobivaks kuupäevaks. Nüüd kui siin viimased kaks reisi kestsid mõlemad üks suund 3.5 ja 4 h, siis see tundus, nagu Tallinna sõit Idast. Pole eriti hirmu tundnud lennu ajal, ehk siis puudub see foobia, aga nt viimasel reisil, Smart Lynxiga Kreekast tagasi tulles raputas ühes kohas ikka räigelt. Hakkasin seda lehte uurima, kus see vettemaandumise asi on kirjeldatud, nats hirmus hakkas küll :D. Minu meelest ongi väiksemate lennukitega hirmsam lennata kui nende pikamaa lendude hiiglastega)).
Aga teile ilusat puhkust, pingevaba lendu!)
ebaparlikarp
Me praegu Tallinnast Amsderdamis ja nüüd siit otse Peruusse. Tagasi tulle on kaks ümberistumist. Tänud 🙂
K.
Katsu lennata nt Uus-Meremaale kuhu puhast lennuaega tuleb mingi 24 h, vot see on rets. Olen käinud kaks korda ja samas tõmbab tagasi, aga korraga nii pikalt ei sõidaks vaid teeks mingi peatuse Singapuris vms.
Agnes
Lennud ja nendega seotud ebamugavused kindlasti kahvatuvad reisielamuse kõrval. Olge tublid ja vahvat reisi! 🙂