Autoteeninduses läks oodatust kauem aega ja seepärast jäi mul näppu GO Reisiajakiri, just see viimane Madagaskari osa. Ma ei taha peatuda jälle ajakirjade juures, hoopis inimeste. Inimesed on pagana kriipid.

Ausalt, kuni selle ajakirja lugemiseni, ma arvasin, et rets ja hirmuäratav on end keset rahvarohket kohta õhku lasta karjudes “Allah Akbar”. Aga ma ei ole enam kindel, et see on see kõige õudsem ja retsim asi.

Näiteks Madagaskaris on selline traditsioon (famadihana)*, et iga seitsme aasta tagant kaevatakse oma surnud esivanemad hauast välja, pühitakse tolm pealt, pannakse uued riided selga, asutakse koos pidulauda ja pannakse tantsu. Püha asi! Nagu meie hingedepäev või nii…

Eks neid surnutega traditsioone on tegelikult ju teisigi, mis meie jaoks tunduvad kummalised või lausa jubedad, aga ausalt, mina polnud sellist asja kuulnud ja ma lihtsalt ei kujuta ette. Nemad aga ilmselt ei kujuta ette, et me matame oma esivanemad maha ja käime kord aastas rehaga üle.

Ja nüüd ma mõtlen kogu selle multikulti peale, mis Euroopale peale surutud. Natuke meilegi. Avalikult mittetolerantsete suhtes ei olda tolerantne.

Ma võin ju olla salliv burkade suhtes, burkasid kandvate inimeste suhtes… Aga ma ei suudaks olla tolerantne kõrvalkorteris elava naabripere peale, kes korra seitsme aasta tagant (olgugi see jah päris pikk intervall!) oma surnud vanemad kuskilt kalmistult välja kaevavad, mulle kõrvalkorterisse laua taha toovad, pidutsevad ja julgustavad toda, et noh, võta juua ka, mis kuivad!

See on lihtsalt suvaline näide (ma mõistan, et meil ei toimu hetkel Madagaskari elanike invasiooni). Ja praegu tunduks selline asi mõeldamatu. Nii paljud asjad Euroopas tundusid veel mõni aeg tagasi mõeldamatud.

* Palun aru saada, et ma ei võrdle praegu traditsioone terrorismiga, ma räägin inimeste uskumusest.