Avastasin õudusega, et Halloweeni päev, mida Ethel juba minu meelest aasta aega ootab, on siis, kui ma reisil olen. See tähendab, et ta ei saa seda päeva oma koolis tähistada ja sõpradega komm-ja-pomm joosta. See on katastroof. KATASTROOF!

Ethel räägib juba mulle kuid, kuidas ta teeb end vampiiritüdrukuks ja koolis saab sõpradega pulli. Ja täna pidin ma talle teatama kurba tõsiasja, et ta ei ole üldse Tallinnas siis, vaid vanaema juures. Pisarakanalid avanesid, draama, draama, draama.

Lohutasin, et Mana koolis äkki saab ka seda Halloweeni tähistada ja no kodus saab end ikka ära maskeerida ja nalja teha. Okei, diil. Tänane missioon oli osta Ethelile vampiirikihvad. Teate küll, see valge kihvadega “sahtel”, mis suhu käib. Mingid muud elemendid oli Mana talle kuskilt kaltsukast mingi hetk muretsenud.

Läksin TIGER’isse, kus on kõike. Aga kui ma peaksin ütlema ühe asja, mida seal ei ole, siis on need vampiirikihvad. Täielik feil. Topeltfeil. Täiesti mõttetu ema – saadab lapse parimal päeval vanaema juurde, kihvi ei suuda poest leida… Sama hästi võiksin kohe bussi ette hüpata.

Käiku läks tavaline strateegia – “okei, seda asja ei ole, aga vaaaaaata, kui lahe see TEINE asi on!”. Helistasin Ethelile ja küsisin, et kas ta ei tahaks kihvade asemel hoopis mingit kõrvitsalaternat.

Ethel: “Ei, ma ei taha kõrvitsalaternat. Mul on kihvi vaja. Ma ei saa ilma kihvadeta vampiir olla ja kõik.”

Issand, mida ma mõtlesin. Kihvade asemel mingi kõrvitsalatern. No tõesti?! Kuidas see vampiiriga haakub? Olete näinud vampiiri, suust töllerdamas helendav kõrvitsalatern, mis nupule vajutades muusikat mängib?

Okei, pakkusin välja, et ostan talle musta peavõru, kus on peal suur läikiv must ämblik… Ja mustad võrkkindad ja musta pikkade juustega paruka.

“JAAAAAAA! Ma olen ämblik!!!!”

Okei, sellega läks hästi.