“Taskunoamees” (“Swiss Army Man”) pidavat olema film, mis kas meeldib hullupööra või ei meeldi üldse, külmaks ei pidavat jätma.

Mulle meeldivad väga iseenesest sellised sattusin-üksikule-saarele teemaga filmid. Lisaks oli treiler täiesti pöörane, mis justkui lubas sellisele filmile lisaväärtust. Üllatust. Kiiksu.

Vau-efekt oligi minu jaoks kahjuks ainult treileris ja filmis ma pettusin, see jättis mind ükskõikseks, mul oli igav. Ma tegelikult aiman, miks. Mul nimelt on endal selline kiiks, et ma ei salli, kui keegi hakkab filmis hallukaid nägema. Võtame näiteks “Must luik” (“Black Swan”). Kõik kiitsid, jube hea film. Aga minu jaoks nullisid halluka-stseenid kõik ära. Ja kuigi mulle meeldivad ka õudukad, siis mitte sellised õudusfilmi elemendid, kui keegi lihtsalt kujutab endale midagi hirmsat ette ja läheb peast lolliks ja mina pean nüüd läbi ekraani nägema, mida tema näeb. Või kuidas ta jookseb kellegi eest ära, kes teda tegelikult taga ei ajagi. See on lihtsalt jama! Ja selliseid filme, kus vaatad ja vaatad ja poole peal saad aru, et p*rsse, see on halluka-film, selliseid ikka on.

Taskunoafilm muidugi oligi üks suur hallukas. Või ei olnud? Või äkki ikka oli?

Mind tegelikult isegi ei häirinud peeru- ja peenisenaljad. Aga minu jaoks oli filmi dialoog, mis osade arvustuste järgi on nii nutikas ja brilliant ja humoorikas ja tõeline ja eluline ja mida iganes… Ühesõnaga minu jaoks oli see dialoog igav, klišeelik ja liiga naiivne. Et see nagu pidanuks vaatajatele olema diip. Aga minu jaoks polnud sellises dialoogis midagi uut, mille sarnast ma varem kuulnud poleks, seega ei tulnud minust välja naeru, nii nagu Daniel Radcliffest tuli peeru.

“If my best friend hides his farts from me then what else is he hiding from me, and why does that make me feel so alone?”

No on see mingi erakordne või mõtlemapanev tsitaat?

Või siis “Before the Internet every girl was a lot more special”? 

Maiet ja Valdurit viskas ka minu jaoks liialt sisse.

Aga… Visuaal oli hea. Näitlejad samuti.

(Päise foto: nytimes.com)