Juhtusin mõni aeg tagasi kuulma raadiosaadet, kus rääkis keegi psühholoog sellest, kuidas vanemad lahutuse puhul käituma peaksid, et lastele oleks see võimalikult valutu ja hea. Loomulikult on lastel parem elada lahutatud, aga normaalselt läbi saavate ja ka normalselt oma uue eluga hakkama saavate vanematega, kui kannatada iga päev ühises kodus nende tülisid. Aga saadet kuulates jäi kohati selline mulje, et kui sa lahutuse puhul kõik õigesti teed, siis sel on laste jaoks lausa nii palju plusse, et hakka või puhtalt seepärast lahutama. Ma olen sarnast “kuidas lahutus lastele mõjub” teemat kunagi ka ajakirjast Psühholoogia Sinule lugenud. Seal oli põhimõtteliselt punktide kaupa vanematele näpunäited, milliseks peab jääma, kuidas peab mõtlema ja tegutema, ning mida kindlasti ei tohi.

Ilmselgelt kõik lahutused ei ole siiski sellised nagu Evelini kõige esimese saate kõige esimene külaline rõõmsalt rääkis, et no ükspäev tuli nagu teadmine, et ta ei taha enam koos olla ja no mees oli ka nagu nõus ja kõik olid nagu päri ja kasvasime lahku ja kõik oli tore (aga samas väga raske!), aga ikkagi nagu väga tore ja võtsin oma väiksed lapsed ja eks ikka oli raske aga siiski ikkagi oli kõik väga tore ja läksin ära, sest ükspäev ikkagi tuli see teadmine ja kõik olid nõus…

Natuke teistsugustel põhjustel lahutanud vanematel on väga raske omavahel sõbralikult suhtlema jääda. Isegi kui nad laste ees asju ei loobi ega kriiska, siis lapsed (olgu nad suured või väiksed) tunnetavad ka seda, kui vanemad üksteist blokivad, kuigi kõik muud formaalsed asjad (kas või alimentide maksmine, trenni viimine-toomine, muud kokkulepped) samaaegselt toimivad. Mõtlesin ükspäev selle peale, et psühholoogide see jutt, kuidas lapsel võib isegi põnev olla, sest “tal on nüüd kaks oma tuba” või lapsel on nüüd emotsionaalselt kergem, sest “tal on nüüd kaks oma kodu, kus ei tülitseta”, ei pruugi tegelikult esmapilgul üldse nii lihtne olla, kui pole täidetud veel üks tähtis osake selles pusles, mille tükid moodustavad uue ja ehk parema, rahulikuma, õnnelikuma elu pildi.

Ega ma nüüd Ameerikat ei avasta… Või õigemini just nüüd avastangi mina ka selle Ameerika, mis sest, et see oli enne ka olemas. Lihtsalt ma ei ole varem sellele nii väga mõelnud. See tähtis osa, mida silmas pidasin, on see, et laps peab ikkagi tundma, et nende kahe uue elu vahel, mida ta elab, on mingi side. Et need ei ole kaks täiesti eraldi elu. Kui ühes kodus mitte kunagi ei küsita, et mida te emaga/ või siis hoopis isaga koos tegite ja kuidas sul läks, kus te käisite jne, siis see on tegelikult lapse jaoks kurb. Veel hullem, kui laps lausa teab ja tunnetabki, et ta ei tohi oma ühe kodu asjadest, mis on ju tegelikult tema elu, teises kodus rääkida.

Mulle väga meeldib, et kui meil lapsed (ma mõtlen ka need, kes ei ole minu omad) kõik koos kodus, siis ei ole selliseid imelikke ebamugavaid või keelatud teemasid selles osas. Meie elu ei ole ka muidugi nii traagiliselt läinud, keegi ei pea viha. Mul on alati hea meel, kui suuremad lapsed meile räägivad, mis nad oma emaga koos teinud on, mis nad näiteks reisil tegid ja kus käisid vms. Ma tunnen ja näen, et lapsed tegelikult tahavad seda kõike ka nii õhinaga ja päris detailselt jagada ja see on väga normaalne. Ja väga oluline.