On teil olnud umbes midagi sellist, et suhtlete elu mingis etapis inimestega (kellel nii ei oleks eks :D) ja siis aastaid hiljem on teie elus mingid uued inimesed, kes justkui meenutavad neid eelmisi inimesi (kes võibolla enam nii aktiivselt teie elus ei ole või ka on, vahet ei ole)? Ma ei mõtle lihtsalt välimust. Ma mõtlen üleüldse. Vaatadki seda uut inimest ja sa tead, et samasuguse inimesega sa oled kunagi suhelnud, ta on täiesti justkui sama inimene. Kogu oma olekuga.

Ei, ma ei ole seeni söönud praegu. Aga ma minu ellu on tulnud justkui mingid deja vu inimesed. Näiteks ülikooli ajal oli mul üks väga hea sõbranna, noh ta on tegelikult senini. Ta oli/on lõbus ja elava loomuga, samas väga asjalik ja otsusekindel. Ja nüüd 10 aastat hiljem puutun ma kokku inimesega, kes on täiesti tema kloon. See, kuidas ta räägib, see, kuidas ta naerab, see, kuidas ta oma suud liigutab, oma käsi liigutab, kuidas ta arutleb või argumenteerib, kuidas ta asjadele reageerib… Ta on ka sama vana kui mu sõbranna tol ajal, kui me intensiivsemalt suhtlesime.

Kui ma üks hetk ära jagasin, keda ta meenutab, oli see täielik deja vu tunne. Nüüd, kui ta räägib ja naerab, siis mul käivad vahel lausa hirmujudinad (mitte otseselt horrori mõttes :D) üle. See on selline kõhe tunne, mingid vanad mälupildid tulevad ette.

Sry sõbrad, aga siit ka üks AASTATE tagune foto meenutamaks vanu aegu 😀

No ja hiljuti kohtasin üht tüüpi, kes on täielikult ühe minu kunagise tuttava koopia. Tuttava, kelle ma kutsusin kampa, et minna oma perega Kristjan Jõekalda “Rooside sõja” saatesse. See oli SADA aastat tagasi, Okei, 10? Rohkem isegi. Aga me võitsime 4 saadet järjest ja auhinnaks oli tolle aja kohta megasuure summa eest reis ja olime sunnitud ka kõik koos reisile minema. Väga lahe mälestus. Ja nüüd ma tunnen toda uut inimest, kes on niiiiii tema ja see on veider. No kas teil pole nii olnud?

Ja minevikust on ka suht kriipisid tüüpe sedasi flashbackinud. Kunagi mingi väga kõhe tüüp vanas töökohas, kellele meeldisid kõik naised. Aga ta ajas ligi salaja. Rõhutan, et see üle 10 aasta tagasi. Salaligiajaja. Väliselt selline hästi viisakas, nägus ja justkui tark inimene, kes “kogemata” koosolekulaua taga oma jala teise inimese jala vastu ajas. Fuuuuh! Mõni aeg hiljem olen ma oma elus puutunud kokku täpselt sarnase tüpaazhiga, mis sest, et ta kordagi salaja jalaga seda imelikku asja ei teinud 😀 Aga kogu tema aura või olemus oli sama. Õudne.

Kas asi on selles, et ma olen elanud üle oma 20ndad eluaastad ja nüüd olen 30ndates ja kõik hakkabki korduma? 😀