Seoses teatud viimaste postitustega oli natuke kentsakas lugeda erinevate inimeste kommentaare. Ma ei mõtle ainult ainult iseenda blogi.

Ühesõnaga, räägid välimusest, on teatud inimesed, kes ütlevad, et välimus ei ole oluline. Välimust pole ilus kritiseerida. Räägid sisust, tuleb keegi geenius pilkama, et hehee, vaatan, et tänapäeval on igaüks pädev poliitikas kaasa rääkima.

Kõigepealt teeks ühe asja selgeks. Mis siin imelikku või taunimisväärset on, kui me KODANIKENA poliitikas kaasa räägime? Kas minu kui kodaniku õigus on vaid iga nelja aasta tagant valimissedel kasti lasta? Ja kõik? Või kui meil valimisõigust ei ole (näiteks presidendivalimistel), siis ei tohi me üldse kaasa rääkida/ arutada/ kritiseerida/ avaldada toetust? Et vaatame kõik “Foorumit”, “Vabariigi kodanikke”, erinevaid debatte, käime arvamusfestivalil, kuulame “Olukorrast riigis” jms, aga OMAVAHEL ei aruta? Kuhugi midagi ei kirjuta? Arvamust ei avalda? Muidu on “heheheee-inimesed” platsis, kelle meelest poliitikast võivad rääkida vaid poliitikud ise ja kelle meelest normaalne inimene vahib ainult “Evelini” šoud ning läheb pärast seda, aga enne “Kolmeraudset” magama… Nördinult, sest kõik lingam massaaži koolitused on selleks aastaks välja müüdud.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada omaenda blogimise reeglitest. Mul ei ole neid olnud, kui ma blogiga alustasin, ja mul ei ole neid praegu. Ma ei ole neid kirja pannud. Ma ei ole neid isegi läbi mõelnud. Need on minu sees. Mingi instinktina. Mingid kirjutamata reeglid, nagu näiteks midagi sellist, et Neitsi Maarjat jalaga ei lööda. Common knowledge, mida tundub, et praegu maailmas enam justkui ei eksisteerigi, sest popp on olla eriarvamusel, popp on vastanduda.

Lugesin ühes blogis kommentaari, mis sisaldas konkeetselt mõtet, et inimesel ei ole õigust teise inimese välimust kritiseerida. “Ei ole õigust” – selline väljend. Ma ei taha peatuda, sellel välimuse poolel. Ma tahan peatuda mõttel “ei ole õigust”. Ma arvan, et meil kõigil on õigus midagi kommenteerida (rõhutan, et ma nüüd räägin iseenda nägemusest selles teemas ja selle mõtte juurde käivad teatud kirjutamata reeglid), aga me kõik peame võtma oma sõnade osas vastutuse ja aduma, et midagi öeldes, ei pruugi me isegi teha liiga sellele kellelegi teisele, vaid hoopis iseendale. Näiteks postitades mingit laussõimu kellegi konkreetse kohta, võiksime mõista, et see võib näidata meid ennast idioodina. Kriitikal ja kriitikal on vahe. Naljal ja naljal on vahe. Päris palju loeb see, KUIDAS midagi öeldakse.

Küll käivad MINU jaoks selle mõtte külge teatud erandid, mida ma nimetangi nendeks kirjutamata reegliteks:

• Ma võin kritiseerida kellegi täiskasvanu kasvatusmeetodit, aga ma ei kritiseeri last. Lapsi üleüldse.
• Ma ei kritiseeri kellegi juures seda, mida ta mitte kuidagi muuta ei saa.
• Kui kedagi kritiseerid, pead tooma konkreetsed põhjendused.
• Ma ei kirjuta üldjuhul oma perekonna spetsiifilistest detailidest (haiguslood, konfliktid, palganumber, aadressid jne).
• Ma ei klaari iialgi siin isiklikke arveid (ma ei mõtle Eesti Energia ja vee arveid). Mõtlen umbes midagi sellist, et inimene (sõber, töökaaslane vms) on mulle usaldanud mingi info ja tekib mingi konflikt ja ma lajatan mingi delikaatse teema arvete klaarimiseks blogi kaudu laivi. NEVER! See on vist üldse kõige hullem asi nendest punktidest. Ses mõttes, et mul ei olegi selliseid konflikte, ma arvan 10 aasta jooksul olnud, aga ikkagi pean seda kirjutamata reeglit mainima.
• Ka kirvemõrtsukat pole mõtet torkima minna.
• Ma ei kirjuta ühtegi postitust mõttega, et p*rsse mu eneseuhkus, peaasi, et klikke saaks. EI! Mul on – p*hhui need klikid, ma ei kaota iialgi eneseuhkust!

Ma usun, et neid kirjutamata reegleid on minus veel. Ja ma usun, et need on ajas natuke muutunud ja võivad ka edaspidi ajas täiustuda.