Seoses eesti keele ainega koolis mõtlen ma vahel, et mulle anti sünnitusmajas äkki vale laps. Ma olen kasvanud peres/suguvõsas, kus põhimõtteliselt kõik inimesed oskavad kirjutada. Suur osa perekonnast on ülikoolis ka eesti filli õppinud ja isegi mina, kes ma ei ole, pean end üle keskmise kirjutamissoone ja – oskusega inimeseks. See eesti keele teema on tegelikult ka mu ainuke sünnitusmajast-vale-laps-argument, sest muus osas on see laps küll täitsa minu moodi. Läheb minu moodi närvi ja viskab minu moodi nalju. Vahel paneb blondi, aga tihemini on see pliiats värskelt teritatud.

Aga ma hakkan kahtlema olukorras, kus me õpime Etheliga etteütluseks. Ma ütlen, et kirjuta “sügis”.

Sükis

Seletan siis Ethelile, et õige on “sügis”. G-ga, et kuula, kuidas ma hääldan S-Ü-G-I-S. Ei häälda ju S-Ü-K-I-S.

Ethel: “Jaa, okeiiiiiiii, ma tean, tean”.

Okei, mõtlen. “Ethel, kirjuta palun “sügis””.

Sükis

 tumblr_n6lytsmnis1suk0ryo3_1280

Okei, alustame uuesti. “Ethel, sügis on g-ga. Kuula, see on nõrk täht. S-Ü-G-I-S. Jäta kas või meelde. Kirjuta nüüd.”

Sügis.

“Tubli, Ethel. Tubli oled! Kirjuta nüüd “Sügisel langevad…””.

Sükisel langevad

leonardo-dicaprio-oh-my-god-fist-bite-the-wolf-of-wall-street-520x245

Etteütluse sai ta kenasti tehtud. Õpetaja ei ole teda logopeedile teiste hulgas saatnud. Peab vist õnne tänama, et ta “sükkis” ei kirjuta.