Äkki mulle anti sünnitusmajas vale laps kaasa?
Seoses eesti keele ainega koolis mõtlen ma vahel, et mulle anti sünnitusmajas äkki vale laps. Ma olen kasvanud peres/suguvõsas, kus põhimõtteliselt kõik inimesed oskavad kirjutada. Suur osa perekonnast on ülikoolis ka eesti filli õppinud ja isegi mina, kes ma ei ole, pean end üle keskmise kirjutamissoone ja – oskusega inimeseks. See eesti keele teema on tegelikult ka mu ainuke sünnitusmajast-vale-laps-argument, sest muus osas on see laps küll täitsa minu moodi. Läheb minu moodi närvi ja viskab minu moodi nalju. Vahel paneb blondi, aga tihemini on see pliiats värskelt teritatud.
Aga ma hakkan kahtlema olukorras, kus me õpime Etheliga etteütluseks. Ma ütlen, et kirjuta “sügis”.
Sükis
Seletan siis Ethelile, et õige on “sügis”. G-ga, et kuula, kuidas ma hääldan S-Ü-G-I-S. Ei häälda ju S-Ü-K-I-S.
Ethel: “Jaa, okeiiiiiiii, ma tean, tean”.
Okei, mõtlen. “Ethel, kirjuta palun “sügis””.
Sükis
Okei, alustame uuesti. “Ethel, sügis on g-ga. Kuula, see on nõrk täht. S-Ü-G-I-S. Jäta kas või meelde. Kirjuta nüüd.”
Sügis.
“Tubli, Ethel. Tubli oled! Kirjuta nüüd “Sügisel langevad…””.
Sükisel langevad
Etteütluse sai ta kenasti tehtud. Õpetaja ei ole teda logopeedile teiste hulgas saatnud. Peab vist õnne tänama, et ta “sükkis” ei kirjuta.
Keegi
No minu meelest on sinul endal iikka häirivalt palju grammatikavigu (olen seda varem ka kirjutanud seoses “sukapükstega”, seega ei maksa lapse üle nuriseda. Sa kirjutad väga hästi ja sinu arutlusi on huvitav lugeda, võib-olla on sul ka komad õiges kohas ( ma enam ei mäleta nii täpselt reegleid), aga tugeva ja nõrga häälikuga on sul endal häirivalt palju probleeme, samuti võõrsõnade õigekirjaga. Mõnikord su lugejad parandavad sind, enamasti vist pigistavad silma kinni.
Keelevaistu kas on või ei ole. Minu 7 klassi külakoolis õppinud vanaemal oli väga hea eesti keel, minu emal on väga hea eesti keel, ise tunnen ennast suhteliselt nõrgana, aga mu lastel on jälle väga hea keelevaist , väikesest peale on nad õigesti rääkinud ja kirjutanud, ühel oli ka super hea emakeeleõpetaja põhikoolis.
Airi
Kusjuures… mul oli ka lapsena nende sulghäälikutega jama. Asi lahenes, kui ma ise hästi palju lugema hakkasin. No aga filoloogiks ei saaks ma kohe kuidagi… komade pärast 😀
Agnes
Minul läks see üle, aga pärast logopeedi külastamist. Tegelikult oli logopeedi juures käimine nõme, sest tund varem pidi kooli minema ja üldse oli tunne nagu oleksin väärakas (no kolmandas klassis onju). Mu noorem õde luges algklassides lugemistükke nii et pani ise juttu juurde, see oli omamoodi lõbus, õpetaja oli vaid häiritud mingil põhjusel. Mul aitas selle paranemisele kaasa ilmselt lugemuse suurenemine, aga olen aru saanud, et Ethel loeb päris palju. Äkki lihtsalt meeldib. 😀
ebaparlikarp
Kust sa oled aru saanud, et ta loeb palju? 😀 Ta vihkab lugemist maailmas kõige rohkem. Rohkem kui hammaste pesu 😀
Agnes
Ise sa kirjutad, et käib raamatukogus. 😀 Ju ma sellest järeldasin, mida imet see laps seal raamatukogus muidu teeb. 😛 Aga ta ju ikkagi loeb? Ma olen tänase päevani kindel, et mu vend on elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, “Nukitsamehe”, tal läks ka lapsena nende sulghäälikutega raskelt, praegu ta kirjutamisoskusest suurt ei tea.
ebaparlikarp
Käib jaa raamatukogus – toob sealt raamatuid, et ma talle ette loeks või koos vaataks 😀
Agnes
Hmm… Mida Etheli vanused lapsed üldse lugema peaksid? Kas ta üldse ei tunne huvi iseseisvalt lugemise vastu? Ma ei tea Harry Potter või Narnia? Või on need talle liiga rasked veel… Teisalt ehk ei huvita ka selline kirjandus.
ebaparlikarp
Need on veel liiga rasked talle ise lugeda. Pealegi ta kardab natuke sellist Harry Potteri maailma. Ta ise loebki ainult kohustuslikku kirjandust hetkel, aga no seda on piisavalt palju antud. Ise ei tunne erilist huvi jah, lausa vihkab, nagu ma ütlesin. Aga see trots on tulnud tal sellest, et PEAB koolis lugema ja ta ei saa ise valida.
https://www.rahvaraamat.ee/s/lassemaia/et?keyword=lassemaia# – neid detektiiviraamatuid soovitas üks lugeja, vot need on piisavalt lihtsad ja neid ta on isegi ekstra ise lugenud paari raamatut 🙂
Agnes
Kohustuslik kirjandus võib seda vihkamist põhjustada tõesti. Ma vihkasingi ainult kohustuslikku kirjandus, õpetaja lugegu ise “Isa Goriot”. 😀 Potteri puhul ma isegi ei tea õiget vanust, mina lugesin neid gümnaasiumis alles, sinnani tundusid täiesti titekad, huvitav, et saa mõtlemine läks siis üle. Nüüd ma ootan oma Sigatüükasse vastuvõtmise kirja juba aastaid, vist jäängi ootama. 😀 Selleks, et laps lugemise maailma tahaks minna, peab vist leidma selle ühe stiili, mis talle tõesti meeldib ja mis teda paelub. Ma võtsin suvalise kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja algklassides, igati toredad ja põnevad raamatud tunduvad.
KP
igaksjuhuks mainin ära, et ei taha midagi halvasti öelda ega solvata ega midagi muud, et 100% võõrale lapsele nii ütlen (vana hea internetikriitik)
aga äkki tal see teema, et ei tee tähtedel vahet? düsgraafia on nimi vist?
ebaparlikarp
Ma üldse ei solvu selle peale. Tõenäoliselt düsgraafiaga siin tegemist ikkagi ei ole, sest algklassides oli lapsi, keda klassijuhataja suunas logolpeedilisele järeleaitamisele (koolis oli see võimalus, ma ei tea, kas igal pool koolides on) kaasa, aga Etheli puhul seni vajadust pole nähtud. Olen õpetajaga ka sellest rääkinud ja ta on öelnud, et seni on Ethelil küll kõik eakohane. Eks paistab, kuidas ta, minema hakkab 🙂
Liisa
Mu sama vanal pojal pole nõrkade ja ka ülipikkade sulghäälikutega üldiselt probleeme, ent sageli juhtub, et märgib tegelikkuses pika ehk ühekordse tugeva klusiili ülipikaks a la “Panin sokkid kappi peale. ” Aga küll ajaga arusaamine tuleb.:)
Kai pimeduses kobamas
Minu arvates pole siin mitte vähimatki seost sellega, kas ja kui paljud suguvõsast on filli õppinud. Ega õpitud ained ei kandu DNAga edasi. Kui vihje oli pigem sellele, et paljudel suguvõsas on seda keelelist vaistu, siis ehk küll, aga väita umbes, et juba minu vanaema ja ema olid väga andekad keeltes, et mis siis Sinul ometigi viga on, et pole keelelist vaistu…
ebaparlikarp
Kai, see oligi iroonia ja nali ju 🙂
Eveli
Võid talle pakkuda kuulamise alternatviisiks võrdlevat hääldamist (see kui ta peab ise läbi hääldama sügis-sükis-sükkis koos käemärkidega ja siis valima, milline õige pikkus on, kuidas seda kirjutame). Kärsitule ja nutikale lapsele võib see tüütu tunduda, aga see on justkui talle tööriista pakkumine, mida ta vajadusel kasutada saab (näiteks koolis etteütluse ajal, kui ta tunneb, et “ohh, see on selline sõna, mis mul vahepeal valesti läheb”, siis saab omaette läbi muuta-valida-kirjutada).
Ilmselgelt ma olen tänu praktikale praegu selles teemas veidi liiga sees, aga teile edu 🙂
ebaparlikarp
Muidugi oleme me nii hääldanud ja harjutanud. Siis nagu tuleb välja, aga kui kirjutada vaja, siis… 😀