Ma ei ütle, Kersti Kaljulaid ei sobi kindlasti presidendiks, tal on tugevusi, aga ka nõrkusi. Ma saan aru, et me peame presidendi ära valima, aga olen ka nõus Indrek Tarandiga, kes ütleb, et pärast viit kuud väldanud presidendivalimisi olla 99,9% Riigikogu toetusega ainukandidaat ei paista õige. See ei tundu aus mäng.

Reedel küsis Marko Reikop “Ringvaates” Kaljulaiu käest, et mida teie arvate nendest viiest presidendikandidaadist, keda te seal Luksemburgis vahvalt meedia vahendusel jälgisite (Reikopi enda sõnad: ” vahvalt”, “Luksemburgis”, “meedia vahendusel”). Kaljulaid vastas muuhulgas: “Aga mida ma tajusin…debatt debati järel nägin ma, et need inimesed said omavahel sõbramaks, et need inimesed debateerisid küll seal ekraanil, aga nad olid moodustanud väga ilusa meeskonna, nad viskasid nii ilusasti seda palli, et seda oli kohe lust vaadata.”

Kaljulaid ei ütle seda kuidagi üleolevalt ega mõnitavalt, vastupidi, ta kõne on viisakas, kehakeelega kammitsetud ja vaoshoitud. Aga ka minu meelest ei ole aus, et keegi oma Luksemburgi kodu pehmel diivanil vaatab meedia vahendusel Eesti presidendikandidaate palli tagumas justkui mingi suvaline tüüp nädalavahetusel krõpsukoti taga jalgpalli vaatab. Ainult selle erinevusega, et kui see suvaline tüüp siiski esmaspäeval oma tavalisele tööpostile läheb, siis Kaljulaid tuleb mängu lõpus pärast punaseid kaarte ise samale väljakule, haarab palli ja karika ilma väravat löömata.

Ehk et tõenäoliselt tuleb väga paljude inimeste negatiivne hinnang või vastuseis või kõhklev hoiak Kaljulaidile just sellepärast, et mäng ei ole olnud aus. Kaljulaid ise avaldab küll kahetsust, et valimised nö läbi kukkusid, kuid ei ütle, et süsteemil midagi viga oleks. Vastupidi, ta ütleb kirjas Eestile rahvale (tsiteerin): “Kindlasti on aga arusaadav tugev koostöötahe riigikogus presidendi leidmiseks. See on samm edasi presidendivalimistel, aga ma usun, et see samm on tegelikult veelgi suurem, sest kõik osalised räägivad üksteisega. Lõpuks ometi! /—/ Ma tahan riigikogu vanematekogu ja fraktsioonide usaldust õigustada. Kui mind valitakse presidendiks, tahan seda avatud suhtlemise kultuuri hoida ja edendada.” Ka mitmes intervjuus (“Pealtnägija”, “Ringvaade”) ütleb ta, et usaldab riigikogu vanematekogu.

Eesti riigis on olukord, kus rahvas väga valitsust ei usalda – me näeme pigem priiskamist, suuri kuluhüvitisi, halba sotsiaalsüsteemi jms, ja presidendivalimised kukkusid läbi valitsusliikmete ja erakondade suure skeemitamise tõttu. Ning selle valguses igal sammul korrutada, kuidas ma usaldan neid, kes minu toetuseks riigikogus allkirja annavad, mõjub pehmelt öeldes kummalisena. See justkui kaugendaks Kaljulaidu Eesti rahvast, mitte ei tooks teda Eesti rahvale lähemale. Kas tal õnnestub presidendina Eesti riiki rahvale lähemale tuua? Ma ei ütle ei, ma ei ütle jaa. Ma kahtlen.

Kõige veidramana on minule mõjunud aga Kersti Kaljulaiu vastused küsimusele, mis on suurim probleem hetkel Eestis. Standardküsimus. Ei mingi üllatav või jalustrabav küsimus. Ja mis vastab Kaljulaid?

“Pealtnägijas” hämmastas ta vastusega (tsiteerin): “See probleem läks vist praegu just üle, kui me kõik istusime koos seal Riigikogu vanematekogu ja kõikide fraktsioonide juhid. Me räägime omavahel, ma ei arva et edasi on… ää muinasjutt seega lõppenud. Ma saan aru, et kõik läheb ja saabki ainult minna veel palju keerulisemaks. Ma arvan, et see ei ole Eesti probleem, et see on täitsa üldine probleem praegu, et tegelikult ühiskonnaelu ei ole kohanenud sellega et kõikidel inimestel on informatsiooni kõige kohta ja kohe ja sellega ei oska toime tulla ei poliitikud, ei majandusinimesed ega ka tavalised inimesed. Me peame õppima selles infoühiskonnas selles elama…” 

Vabandust, mida? (Ärga saage valesti aru, ma ei võrle Kaljuranda Rüütliga, ei seda mitte, aga sama arusaamaru oli see jutt küll).

Lihtne küsimus. Ja vastata võiks mida iganes – palgavaesus, 40 000 nälgivat last, Haigekassa puudujääk, pikad ravijärjekorrad, väike pension, kehv sotsiaalsüsteem… Vali mida iganes. Tulevane president ei suuda sõnastada Eesti suurimat probleemi?

“Ringvaates” küsis Marko reedel sama asja. Kuna Kaljulaid ütles kolmapäeval Mihkel Kärmasele, et Eesti suurim mure hetkel sai just lahendatud, siis kirjeldab ta Markole ilmselt suuruselt järgmist mure: “No kui ma alustan valdkonnast, mida ma mõnevõrra paremini tunnen, siis see on majandus. /—/ Eestist peab saama innovatsiooni liider.”

Ma ei tea, otsustage ise sisu üle, mis seni välja paistab…