Olete kuulnud näiteks sellist lauset, et “Ma olen kaotanud oma mojo”? Minu sõnavarasse tuli sõna mojo üpriski hiljuti. No mitte eile, aga mitte ka 5 aastat tagasi. Mojo ei tähenda kõigi jaoks täpselt ühte ja sama asja. Osad seletavad seda kui mingit seksuaalset jõudu. Teiste jaoks on see inimese personaalne šarm, karisma. Kolmandad ütlevad, et see on inimese mõju teistele. Või inimese enesekindlus, motivatsioon. Igatahes on see asi, mis paneb inimese särama ning see paistab ka teistele välja.

Tõenäoliselt ongi see mojo kõik need asjad kokku. Mul on ka olnud periood, kus mu mojo kadunud. Ja see ei tähenda, et mul midagi otseselt juhtus, mingi õnnetus vms. Mitte midagi justkui ei peagi juhtuma ja teinekord ongi see juhtumatus just põhjuseks, kus mojo lihtsalt kaob. Inimene lihtsalt ühtäkki ei tunne, et ta liigub õiges suunas, ta ei tunne end ka piisavalt motiveerituna, et midagi ette võtta. Mojo’t ei ole noh!

Foto: davidzinger.com

Praegu on mul mojoga kõik korras. See tähendab minu jaoks seda, et ma tunnen end oma kestas (keha tundub liiga spetsiifiline öelda, ma ikkagi mõtlen kesta – nii oma keha kui ka kõike muud, mis mind elus ümbritseb) hästi. Mitte et kõik on 100% hästi, aga mina TUNNEN ennast hästi. See ei tähenda seda, et ma peaks endale iga päev korrutama ja sisendama ja kinnitama, et mul on nii vahva laps, äge mees, toredad sõbrad, hea töö, lahedad töökaaslased… See ei tähenda üldse seda! Seal ülevalolevas tabelikeses (mis muidugi ei ole mingist akadeemilisest õpikust :)) on rohelisel alal samamoodi kirjas suhtumise erinevad vormid, mitte “hea töö”, “armastav abikaasa”, “hea haridus”, “ilus kodu”… Need ei ole mojo!

Probleeme on igal pool ja alati. Näiteks lapse kasvatamine ei ole kaktuse kasvatamine, mida tuleb kord kuus kasta kui sedagi jne. Aga see tähendab seda, et mul on see sisemine postiivne attitude, mida on raske kuidagi teeselda või ette kujutada, minuga. See kas on või ei ole.

Kuidas mojo minul väljendub? Vist kuidagi nii, et kui ma autoga roolin ja raadiost tuleb tsill muss, siis ma keeran põhja ja mu pea hakkab tegema kaela küljes teatud liigutust. Kui ma hommikul ärkan, siis ma pole pahur ja valin meelsasti riideid, mis tööle selga panna. Tööl olles tunnen, et olen täitsa õiges kohas. Ma viskan kildu. Mulle ei lähe jobud isiklikult korda. Ma naeran ka jobude üle. Jah, isegi võin jobude suhtes üleolev olla, sest nad on ju JOBUD! Mul on tunne, et ma saan kõigega hakkama. Saangi. Ma teen, mis ma tahan. Ja ma tahan teha asju, mida ma teen. Mul on suhtumine, et p*rsse mingid hirmud. Mul on tunne, et elada tuleb nii, et hiljem ei kahetse, et midagi tegemata jäi. Ma ütlen tihti enda ette: “Ou jee” 😀 Ma kõnnin tänaval ringi ja mu mõttes käib soundtrack mulle endale:

I’m too sexy for my shirt
Too sexy for my shirt
So sexy it hurts

And I’m too sexy for Milan
Too sexy for Milan,
New York and Japan. 

Kui ma mõtlen, et mis cool asi mulle lapsepõlvest ja kasvatusest külge on jäänud, siis vist pean tänama oma isa, kes ilmselt tegelikult täiesti tahtmatult ise ÜLISUURT mojo’t omades selle mulle kas verega või kuidagi kasvatusega kaasa andis.