Oi, sellest on nii palju kirjutatud, kuidas beebide emmed oma lapsekesi võrdlevad – kelle oma paneb kinni pea tõstmise võistluse, kelle oma mänguasjade haaramise võistluse, sealt edasi keeramise- ja käputamisvõistluse. Lapsed osalevad iseenda teadmata põhimõtteliselt sündimisest alates igasugustel võistlustel. Käputamisvõistlusele järgnevad:

• Esimeste sammude võistlus
• Esimese viie sammu võitslus
• Esimese kümne sammu võistlus
• Vabalt kõndimise võistlus
• Lutist loobumise võistlus
• Potti pissimise võistlus (mis sest, et laps ei saa ööd ega mütsi aru, et ta mingi asja peal istub, mis on süvendiga ja kuhu see kehast väljuv vedelik sisse tuleks lasta)
• Ise magamajäämise võistlus
• Lusika käeshoidmise võistlus (kus emad justkui ilu-uisutamise stiilis oskaksid stiilipunkte jagada)
• Ise söömise võistlus
• Ise riidesse panemise võistlus
• Tähtede tundma õppimise võistlus
• Lugema õppimise võistlus
• Kirjatähtede tundmise õppimise võistlus
• jne
• Ja loomulikult imikupiltidesaripostitajaemade igapäevane imikuiludusvõistlus.

Osad asjad sellest nimekirjast tulevad puhtalt selle pärast, et emad (eriti oma esiklapsega) liialt muretsevad. Ja kahjuks ongi mõnel olnud õigus muretseda, sest kõik ei lähegi nii nagu peaks. Üldjoontes aga mingil hetkel me selle detailse ja natuke üleoleva minu-laps-tegi-juba-seda-sinu-oma-ei-teegi-vä võrdlemise lõpetame. “Sinu laps ei oskagi veel phytagorase teoreemi või?” või “Sinu tütar ei olegi veel poisiga suudelnud või?” või “Sinu laps ei käigi juba rinnahoidjaga?” Selliseid küsimusi ikkagi naljalt ei kuule. Me mõistame mingi hetk, et lapsed on individuaalsed ja las nad arenevad nii nagu nad arenevad.

Minul endal oli mure või kuskilt mingi surve, kui Ethel oli ca 5. Ma peaks talle kella õpetama! Kuidas laps kella ei tunne? Ma ei suuda meenutada, kus see idee tuli. Äkki sellepärast, et üritasin talle enne tähti õpetada, aga sellega ta ei võtnud vedu. Ega ma mingit konkreetset head meetodit (meil oli näiteks magnettahvel magnettähtedega) ei osanud ka. Okei, õpetan lapsele vähemalt kella selgeks. Suutsin talle õpetada tunnid ja pooltunnid ja rohkem justkui mitte. Lasteaias ka loomulikult õpiti viimases rühmas nii mõndagi, aga päris lugeda küll laps veel ei osanud ja ajaarvamisest väga ei mõikanud (mõiganud?).

Ja siis tuli eelkool, kus Ethel imeväel lugema ja arvutama pandi. Siis tuli 1.klass, kus ta täiesti märkamatult kella ja ka elektronkella ära õppis ning nüüd minuga pragab “Kus sa olid, kell on juba 18.31!” kui ma hiljem jõuan. Ja olen pidanud tõdema, et peale mõttetute faktide õpivad lapsed koolis täitsa vajalikke asju ka, nagu kell ja mõõtühikud jms. Ning see, kui mu laps veel 5-6 aastaselt kella ei tundunud, ei tähenda mitte midagi – koolis tulevad sellised asjad niikuinii. Asi, millele ma justkui üldse ei mõelnudki 🙂

Igatahes… Ärge tõmmelge nii palju, mida ja millal teie laps oskab. Väikelastele tuleks süstida pigem õpihimu ja uudishimu, mitte võrrelda tulemusi.