Sünnitamissurve, tegelt?
Keegi isiklikult tunneb läbi meedia endal mingit sünnitamissurvet? Noh, kuidas riik või mõned arvamusliidrid käsitlevad naist kui sünnitusmasinat.
Mulle jäi silma Delfis kellegi lugejakiri (eeldan, et tegu on päris kirjaga, mitte toimetuse väljamõeldud jutuga), kus inimene tõi välja põhjused, miks tema, haritud ja ühe lapse ema, endale teist last ei sünnita, ja miks tema sõbrannadki kõik lastetud on. Ma võtaks selle artikli kokku kui ühe isiku isiklik hala, aga no lahkame natuke spetsiifilisemalt… (Järgnevad tsitaadid põhinevad artiklist).
Esiteks — raha. /—/ Minul pole palk juba mitu aastat tõusnud, sest mõned valdkonnad lihtsalt ongi soiku jäetud. /—/ Teist last aga nende palkadega saada ei julge. Mulle meeldib minu töö. Ma oleksin õnnelik kui vähemalt riigiasutustes toimuks palkade ülevaatamine ja ühtlustamine. Aitaks ka vanemahüvitise saamise perioodi pikendamine. Esialgu ei tule täiskohaga töötamisest pooleteiseaastase lapse kõrvalt veel midagi välja, aga järgmine vanemahüvitis tuleb niimoodi imetilluke. Kindlustunne on see, mis suurendaks sündivust.
Ma usun, et sa ei ole ainuke inimene, kel ei ole õnnestunud saada oma LEMMIKtööd unistuste palgaga. Eks elu ongi üks suur kompromisside jada. Palgavaesus on Eestis probleem küll, aga miks ei saa 1,5 aastase lapse kõrvalt täiskohaga tööle minna? Ma usun, et sajad ja sajad emad lähevad iga aasta 1,5 aastase lapse kõrvalt tööle. Millist kindlustunnet sa ootad? Kellelt? ka suure palgaga inimesi koondatakse, ka ettevõtete omanikel lähevad ärid pekki, kõike võib alati juhtuda.
Veelgi rääkides rahast ja kindlustundest — ma sünnitaksin teise ja veel kolmandagi lapse, kui mul oleks võimalik oma kodu soetada. Kahetoalises üürikorteris võib ühe lapsega elada, aga kahega läheb kitsaks. Eriti seetõttu, et ega nad igaveseks tillukesteks jää. Suurem üürikorter sööb suurema osa sissetulekust, aga oma kodu pangad noortele, lastega, alla kesmise sissetulekuga peredega naljalt ei anna. Eriti veel röögatute sissemaksudeta, mida lapse kõrvalt ja juba mainitud palgaga koguda on pea võimatu. Ma ei ütle, et ma sünnitan riigi jaoks ja riik peaks mulle kodu andma, ma ütlen, et noori peresid ei väärtustata piisavalt ning abi ning soodustused võiksid olla kättesaadavamad.
Sa kaebled, kui väike palk sul on, ometi sa selleks ise midagi ei tee, et oma elu muuta. Samas aga hädaldad, kuidas pangad sulle selle väikse palgaga laenu ei anna?! Minu meelest meil oli alles hiljuti periood, kui pangad andsid laenu KÕIGILE. Neile, kes suudavad tänini oma laenu korralikult tagasi maksta, aga ka neile, kellele tegelikult sissetulekute järgi poleks pidanud laenu üldse andmagi. Paljud pered jäid koduta, pärast seda tabas kõiki valus kinnisvarabuumi-pohmell. Ütled, et riik ei pea sulle kodu andma, aga peab sind väärtustama ja abi osutama, et sa saaksid omale oma kodu? Ma olen justkui kuulnud, et noorem põlvkond ei tahagi mingit kinnisvara soetada. Kinnisvara on halb, see seob. Kammitseb. Et õigem olekski elada üürikorteris, saab alati ja lihtsalt suurema vastu vahetada või uuele töökohale lähemale kolida. Mida te, noored, siis lõpuks tahate? On see kodu omamine pluss või pigem ikka iga noore unistus?
Kolmandaks — edukultus tähendab muuhulgas seda, et inimesed tunnevad end lapsevanemaks saamiseks küündimatutena, kui nad pole elus teatud astmele jõudnud. Eriti mõjub see sotsiaalne surve olla edukas meestele. Mul on kaks sõbrannat, kes mõlemad sooviksid lapsi ning oleksid suurepärased emad, kuid nende mehed tunnevad hirmu seetõttu, et ei vasta ühiskonna ideaalperepeamudelile. Mida teha? Armastatud meest ju seetõttu maha jätma ei hakka, et ta lapsi kardab saada. /—/ Kui ühiskond tunnustaks ka hästi hakkama saavaid, kuid mitte rikkaid inimesi, oleks see suur samm edasi. Häid töötajad ei peaks kiitma vaid korra aastas jõulutunnelis, vaid ideaalses ühiskonnas ja riigis oleks iga mutrike hinnatud.
Et need mehed ei taha lapsi ja ütlevad naisele, kes kodus teema üles võtavad: “Kallis, ma tunnen hirmu, et ei vasta ühiskonna ideaalperemudelile, ma olen küündimatu ja mulle on pandud liiga suur sotsiaalne surve”? 😀 Pigem on see ikka naise tõlgendus oma mehe kohta, kes lihtsalt ei taha lapsi. Kõlab pigem mehe poolt nagu tuntud lause: “Asi on MINUS, mitte sinus!”
Kuidas see ühiskond neid hästi hakkama saavaid (aga mitte rikkaid) inimesi tunnustama peaks? “Ideaalses ühiskonnas”??? Kuskil on selline ühiskond ka olemas? Kuidas seda iga mutrikest hindama peab? Ja kui ühiskond sinu mehemutrikest hindama kukuks, hakkas ta sulle lapsi vorpima? Mul on soovitus – leia siiski endale alaväärsuskompleksidest vaba mees, kes teab oma väärtust, või kui armastus nii jube suur, siis aita tal on enesehinnagut tõsta! Või siis kaalu mõtet, et ta siiski lihtsalt ei soovi veel lapsi saada. Sinuga!
Neljandaks — kuni ühiskonnas valitseb arusaam, et lapsed on naise probleem ja surutakse naistele kaela sünnitusmasina roll, ei suurene ka sündivus. Keegi ei taha olla survestatud.
Vot sellest ei saa ma aru, kuigi olen meedias kirjutatavaga igapäevaselt kursis. See kui mingi Martin Helme suust toob sülg, kuidas “27 aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik”, siis ausalt, keda kotib? Miks sa tunned end puudutatuna? Kui sa igapäevaselt tunned, et keegi poliitik sind reaalselt isiklikult survestab lapsi tegema, siis palun külasta psühholoogi, see ei ole päris normaalne.
Viiendaks — kuni meie ühiskondlik on nii rassistlik ja kinnismõtete küüsis, rändavad sünnitamiseas naised välja ning viivad oma lapsed kusagile mujale. Sinna, kus ka teise nahavärvi või usutunnistusega lapsed on tahetud ja hinnatud. Minu sugulane elab Belgias koos oma mulattidest lastega, kõik nad räägivad suurepärast eesti keelt, on Eesti patrioodid ja tahaksid siia elama tulla, kuid ei saa, sest nendesuguseid siia ei oodata ning oht tänaval rünnatud saada on liigagi reaalne.
Issand, kas see ei ole pseudoprobleem? Kuidas see sinusse ja su sõbrannadesse puutub (alguses just kirjutasid, et sa ei räägi kõigi eest, vaid iseenda ja oma sõbrannade). Kas su sõbrannadel on mehed, kellega tuleks mulatilapsed, ja naised kardavad siis siin kodumaal rassistlikku suhtumist, ja mehed neil omakorda kardavad, kuidas nad ei vasta ühiskonna ootustele ja on küündimatud? 😀 Mida kombot.
Juttu kokku võttes — raha pärast ei sünnita pea mitte keegi, aga raha ON ülioluline faktor. Palgaerinevused ja ebavõrdsus on valdkonniti ja sooliselt väga suured, nii et need inimesed, kes teevad küll vajalikku ja rahuldustpakkuvat tööd, mis ei mahu siiski edukultuse mütsi alla, tunnevad end mittevajalike ja väärtusetutena.
Tunnistan, et palgalõhe on Eestis probleem. Palgavaesus ka. Aga siis võikski sellest probleemist tõsisemalt rääkida, kuidas ja kas see lapsesaamist mõjutab, mitte keerutada kokku täielik pseudonimekiri.
Raha rahaks, õnnelik inimene võiks ka üürikorteris ja alla keskmise sissetulekuga rahul olla ning kaks või kolm last saada, aga eelkõige on tarvis seda tunnet, et sind ja sinu lapsi on kellelegi vaja.
Krt, kes sulle selle tunde siis tekitama peaks? Taavi Rõivas isiklikult? Mina isiklikult olen sünnitanud oma lapse küll endale ja jagan teda nüüd ka oma perekonnaga ja tunnen, et ta oli oodatud ja on armastatud.
No lihtsalt…oh, ma ei või… Ma lähen veits närvi selliste hädaldajate peale. Äkki sellised, kes arvavad, et elu on nõme, riik nõme, pangad on nõmedad, palk on nõme, ühiskond on nõme ning ainult nemad on ilusad, terved, haritud ja oma parimas eas, ei peakski siin kodumaal paljunema?!
Minu meelest on palju hirmutavam mõelda, et ma enam mitte kunagi ühtegi last ei saagi, kui see, et äkki saan veel ühe lapse! 🙂
Mir.
Vahepeal oli isegi kaks eraldi konverentsi, kus vanad mehed tulid kokku ja arutasid teema all “miks naised sünnitada ei taha?” Irw. Minu arust on küll siin riigis kohati iibehüsteeria (ja kui nähakse, et seda enam maast lahti ei kanguta, siis rassipuhtuse hüsteeria).
Tõesti võiks kohaneda uue maailmaga ja astuda tänapäeva – on ka muid võimalusi, näiteks kui SKT tõuseks, siis saavad ka vähemad inimesed siin maalapil elada sama hästi või paremini.
Biku
Mind ärritavad ka vahepeal sellised asja, et kui algab diskussioon lapse saamise või mitte saamise üle siis need laste mitte soovijad tulevad välja taoliste jaburate “põhjustega”, ah maailm on niigi ülerahvastatud, iibe tõstmisel pole sinu ühest lapsest nigunii mingit kasu, peaks ju siis hoopis kolm tegema jne jne. Seda viimast ütles mulle kusjuures üks mu meessoost sõber kui ma ütlesin, et ma tahaks küll lapsi saada(ma ei ole tegelikult täpselt aru saanud kas tema siis tahab või ei taha, vallaline ja pole veel leidnud ka seda õiget) ja siis mul oli siuke WTF reaktsioon, et ahahh kui sa nagu mõtled sellisel viisil, et laps on nagu kõige muu jaoks kui su enda jaoks siis ehk on jah parem mitte saada. Kui last ikka tahad siis ei hakka mõtlema, et uih minu laps koormab maailma veel rohkem üle oma sündimisega ja eksisteerimisega, uih ma peaks hoopis veel lapsi saama kuna iive ei tõuse ju. Eks on neid jaburaid nii lastega inimesi kes teevad maha teist lastetut poolt ja vastupidi ka, lastetud tulevad maha tegema oma totakate argumentidega teist poolt.
Pole
Ma ei arva, et see lihtsalt tuim halamine oleks. K6ik on erinevad ja arusaadav, et olenevalt inimese enda sisemaailmast l2henevad inimesed ymbritsevale erineval moel.
Kui antud lugejakirja kirjutaja (oletame siis, et reaalne inimene) peaks suurema pere loomist prioriteediks, siis ilmselt k6ik muu selle soovi ymber “h2gustuks”.
Parem on, et ollakse endale teadvustanud mis on konkreetsele inimesele oluline ning vastavalt sellele osatakse perekonda planeerida. Probleem oleks siis kui ainult sigiks ja p2rast viriseks, et korter on kitsas ja raha v2he.
Suurt virisemist ma sellest igastahes v2lja ei lugenud.
Eks siis autoril ongi kaks varianti kas elab nii kuidas seni on 6igeks pidanud ja ei suurenda perekonda, v6i muudab elu – ja olukorraldust ning oma vaatevinkleid ning 6pib ymber.
Igastahes v22rib iga laps ema kellel on tema jaoks aega ning kes saab nii lapsele kui ka ISEENDALE lubada nii palju, et elu oleks t2isv22rtuslik, lapsevanem puhanud ning omavahelised suhted head. See juba oleneb inimesest kes kui palju mida t2isv22rtuslikuks eluks vajab.
ebapärlikarp
Ma olen nõus, aga antud artiklis ärritab mind just see “minult nõutakse sünnitamist” kontekst.
Nell
Iga kord kui loen jälle mingit arvamusartiklit, kus “riik peaks toetama ja andma ja hoidma jms” siis tekkib mul kerge error. Kas tõesti inimesed rasestuvad ja sünnitavad valitsuse või poliitikute surve või soovi pärast?? Mul on ka laps aga ikka seepärast, et me mehega teda tahtsime, mitte kellegi surve pärast. Jah, vanemahüvitis, ravikindlustus ja tasuta huviharidus on olulised aga mitte põhjus laste saamiseks.
Ja kuna minu lapse isa pole ei Andrus Ansip ega Taavi Rõivas siis ei näe põhjust neid mehi siunata kui rahakotis tuul ulub…
ninatark
Mina isiklikult arvan küll ,et keegi vorbib teha neid nö “murekirju”. Sellised kangesti veidrad probleemid. Ei saa ju ometi haritud naine kirjutada midagi nii labast. Kui see naine esimese lapse sai, kas riik andis talle siis mingi garantiikirja kus lubas palgatõusu ja tasuta korterit. Naised, kes otsivad selliseid vabandusi, on lihtsalt mannetud, süüdistavad oma hädades teisi ja tegelikult lapsi ei tahagi. Minul on kolm last. Kui jumal oleks andnud siis oleks neid rohkemgi. Mitte kordagi ei ole me mehega selliseid kalkulatsioone teinud. Esimese lapse eest sain raha riigilt vist 30 krooni kuus ja imelik oleks olnud mõelda, et teist last ei tee, sest riik ei toeta ja ei hinda mind piisavalt. Emapalgast polnud see aeg veel keegi kuulnudki. Mina ei sünnitanud riigile. Meile mehega oli neid lapsi vaja ,et jagada oma armastust.
Aga jah, ma ikkagi ei usu, et päris inimesed päriselt kirjutavad Delfisse sellist mula. Loodan et nende “kirjade” autor saab piisavalt head palka, piisavalt tunnustust , pangalaenu, komplekside vaba abikaasa ja vähemalt kolm last.
Liina
Päris õudne hala. Eesti vanemaüvitise süsteemi juures kurta, et liiga lühike on….see on tase 😀 Ma pole kordagi mõelnud selle peale või tundnud seda kuskilt väljast poolt, et kas mind või mu lapsi peaks vaja olema. Kellegil teisel.
Keegi on süüdi, et palk on väike ja kodu on üürikas ja edukultus ja bla-bla ja keegi TEINE peaks midagi selles suhtes ette võtma.
Ma ei plaani rohkem lapsi, 2 on ja väga vahvad on. Ükskõik kui palju survestatakse või peale makstakse. Ma hetkel lihtsalt rohkem ei viitsi. Aga fertiilset iga veel jagub, niiet mine hullu tea 🙂
Agnes
Ma ei viitsinud seda hala lugeda, mis sinu jutu vahele jäi. Aga pean mainima, et kihe kui pensioniea tõstmise jutu kiiluvees taas laste arv naise kohta päevakorda tõusis, mul küll kihvatas. Kas ei võiks selle sünnitushobuse seljas sõitmist juba lõpetada ja leppida tõsiasjaga, mida demograafid on aastakümneid korrutanud, praegune sotsiaalsüsteem on iganenud ja Bismarcki kunagine pensionisüsteem ei saagi praegu enam kesta. Ühiskond muutub, deal with it.