joseph-gordon-levitt-as-edward-snowden.jpgOlen kodus teinud paar suht järjestikust kinoõhtut. Päris kinoskäikude vahele. Kinos vaatasin viimati “Snowden”‘it. Mulle film meeldis, kuigi see ei ole kuskilt otsast see “veider film”, millest ma kirjutada tahtsin. Pooled saali naised olid ilmselt tegelikult tulnud vaatama Joseph Gordon-Lewitti, kes muidugi tegi super rolli. Väga tark näitlejavalik. Ma ei tea, kui kallutatud see film arvestades tegelikkust (mis on selles olukorras üldse tegelikkus?) on, aga film näitas Edward Snowdenit kui kangelast, kui moraaliga ja õiglustundega inimest, kes jättis oma tasuva töö (jättis teadlikult tegelikult kogu oma elu), selleks, et paljastada tõde ja jätta rahva otsustada, on see tõde õige või vale.

Aga see ei olnud see “veider” film, millest tegelikult kirjutada tahtsin. Üks friigimaid asju, mis ma näinud olen, on paar aastat tagasi “Adore” ja seda on keeruline ületada, kui just haljast pornot – ma ei tea, vendade ja õdede – vahel ei tee. Tuntud näitlejatega. Ma vaatan hea meelega väärt õudukaid ja tavalist killimist, psühholoogilisi trillereid, tavalisi trillereid, musta huumoriga komöödiaid, draamakomöödiaid, aga romantilised komöödiad ja tavalised armastusfilmid jätavad mind külmaks. Mingid kreeka pulmad ja päevad Roomas ja head aastad ja me before you’d ei tõmba kind üldse. Isegi kui mõni selline võib lõppkokkuvõttes olla hea film, siis tunduvad need nii iseloomutud, et ma lihtsalt ei hakka neid vaatama.

Küll aga tekib mul vahel huvi selliste veidrate filmide vastu, millel tavaliselt justkui mingit sisu ei ole, on mingid dialoogid, veider kulgemine, kift atmosfäär (ilus asukoht/ loodus, kus film tehtud). Tavaliselt on selliste filmide arvustused kahte lehte – kes ütleb, et täielik jama, kes arvab, et fantastiline film. Ja mul tekib huvi, et kumb mina olen.

Igatahes otsustasin ma üks õhtu vaadata Tilda Swintoni ja Ralph Fiennesi “A bigger splash”, mis hiljuti ka kinos jooksis. Olete te pannud tähele, et on teatud filmid, kus on mingi seltskond täiskasvanud inimesi ühe katuse all ja nende kõigi vahel tekib mingi salajane suhe. Lõppkokkuvõttes veits nagu salapärane orgia, kus keegi ei suuda kellelegi truuks jääda. Soodustavad tegurid ühe katuse all teatud aja elades ja selliste suhete tekkeks:

  1. välismaal viibimine, kus keegi ei tunne kedagi,
  2. depressioonis olek,
  3. igavus.

Ma ei tea, as asi on selles, et ma ei ole selliste soodustavate teguritega kokku puutunud ja üheaegselt mingi kamba täiskasvanutega (tihti pole filmis ka vahet, mis soost) vähemalt nädal otsa ühe katsue all olnud, aga mul ei tuleks küll pähe hakata kellegi ees provotseerivalt alasti ringi käima vms.

Igatahes see “A bigger splash” film siis… Kulgeb aeglaselt, on ilusa atmosfääriga, head näitlejad, Tildal on super kostüümid, mida lihtsalt on nauditav vaadata, filmis on ka šokeeriv pööre… Ei taha otseselt sisu paljastada, aga see on täpselt selline film, kus mõnda kohta pead ise mõtlema, mis seal siis oli, ning mõni koht ärritab kõvasti… Igatahes pärast filmi ongi täpselt selline “mida ma just vaatasin”-tunne, aga päris ükskõikne olla ei saa.

a-bigger-splash-review-1.jpg

“A bigger splash”

Teine film, mille ma ette võtsin, noh nii Agnelina ja Bradi lahutuse auks, oli nende ühine 2015. aasta film “By the sea”. See oli justkui teleteater, kuigi tegevus ei toimunud vaid ühes kinnises ruumis. Näitas ka ilusat loodust, väikelinna… Viskas sisse ka seda ühe katuse alla sattunud inimeste salavärki. Filmis oli palju tegelaste sümboolseid liigutusi, kaadreid… Veider oli see, et kuigi näitlejatöö oli väga hea, siis kohati oli film ikka väga halb. Mitte sisu, seda filmis tegelikult väga ei olnudki. Kaadrite kokku panemine filmiks, selles oli midagi väga valesti. Samas oli filmis läbivalt kaadreid, kehakeelt ja dialooge, mis olid väga tõetruud, lausa lõikasid ja kriipisid hinge. Saab nii olla, et film on väga halb, aga samas on filmis midagi tohutult hästi tehtud?

by-the-sea-1

“By the sea”

Milliseid friikisid filme olete viimasel ajal vaadanud?