Ma mõistan, et kui inimene elab läbi näiteks lahutuse või muu tõsise asja, siis võib tal tekkida vajadus oma emotsioone kuhugi suunata, millelegi toetuda, midagi uskuda… Ma mõistan, et väike kivipood Tartus ei sega mitte kuidagi minu isiklikku elu… Ma mõistan, kui inimene tahab oma poekesest teha justkui toredat väikest töötubade ja ringidega seltsimaja, kus huvilised koos saavad muljetada, avastada, suhelda, uusi tutvusi leida…. Ma mõistan, et lastele pakuvad kivid põnevust… Ma mõistan, et lastel on kasulikum mängida kividega kui süüa komme… Ma mõistan, kui kellelegi meeldib kivikesi üksteise otsa ritta ajada ja neid kõrva panna… Ma mõistan, kui ehtekunstnikud loovad disaini…

Mida ma aga ei mõista, on see, kui keegi tellib Euroopa hulgiladudest kamalutega kive ja müüb neid mitme-mitmekümne euro eest siltide “soovide täitumise kristall”, “loomulike annete esiletuleku ergutamise kristall”… (Eesti Ekspressis andis Epp Petrone intervjuu).

Minu jaoks on see kuidagi… Ebaeetiline? Kusjuures ma tegelikult usun, et on olemas aurad ja tšakrad ja vaimud ja müstika ja mingit sorti esoteerika. Ma usun ka mingil määral seda, et kui inimene millessegi usub, siis see ongi peamine ja kõige tähtsam. Ja kellegi teise uskumine ei võta ometi minul tükki küljest. Ometi loen ma seda Eesti Ekspressi artiklit ja mind valdavad nii vastakad tunded.

“Kivid, mis on koondatud kehakaalu alandamise komplekti” – mis komplekt see selline on, mida Epp Petrone müüb? Et seda näha, peaksin ma külastama ilmselt Epu (kes muide pole näinud fotodel kunagi nii särav, kui nüüd oma poe avamisel!) poodi. Aga ma teen katse ja googeldan. Satun kristallimaailm.ee lehele (mil ilmselt ei ole Epp Petronega mingit seost), aga kust loen järgmist:

“Olles viimasel ajal olnud natuke hädas suurenenud söögiisu ja seeläbi ka tõusva kehakaaluga, otsustasin täna kokku panna oma enda isikliku kaalu-kristalli-kombo ehk siis kristallid, mis aitavad mul teadlikult (ja ka alateadlikult) tervislikumaid valikuid teha ning seeläbi ka liigsest kehakaalust vabaneda. Eesmärk ei ole midagi ületamatut või ulmelist – kuuga vabaneda üleliigsest neljat kilost.“

Kas see saab tõesti nii lihtne olla? Riputan mingid kivid-kristallid kaela, usun nendesse ja kilod kaovad? Või siis riputan mingid kivid-kristallid kaela, usun nendesse ja mu loomulikud anded vabanevad? Või siis riputan mingid kivid-kristallid kaela, usun nendesse ja armastus lööb õitsele? Või siis riputan mingid kivid-kristallid kaela, usun nendesse ja avan sellega ukse rikkusele? Või siis riputan mingid kivid-kristallid kaela, usun nendesse ja kaevad viljatusprobleemid? Või kui seda kõike ei juhtu, siis äkki ma ei uskunud piisavalt? Või müüdi mulle võltskive? Või ei kandnud ma neid kive õigesti? Või tahtsin kõike ja kandsin korraga liiga palju kive, nii et lausa mattusin kivihunniku alla? (Huvitav, kui suure summa eest peaksin ma üldse kive ostma, kui ma kõike tahaks?) Ei pannud kive padja alla, vaid magasingi otse kivid pea all? Mis siis valesti tehakse?

Ekspress nendib fakti: “Siin on raha kõvasti kivide all kinni.” Epp vastab: “Kõik honorarid läksid siia, natuke võlgu on ka võetud.” Ega ma ei taha, et Epul kuidagi halvasti läheks, et võlanõudjad tuleks ja kergitaks üksteise järel tema kive ja küsiks, et kus see raha ja honorarid siin all siis on. Aga väljendid “kivipoodnik”, “kiviprofessor”, “kivibisness”, “õige kivi võib olla väga kallis”… ei tekita minus usaldust.

Tulles oma postituse alguse juurde tagasi, ma mõistan ka, et minu mõtted võivad olla paljudele häirivad, sest inimesed usuvad nii paljusid erinevaid asju, aga teemegi siis nii, et mina usun sedasi ja teie võite teisiti uskuda 🙂