Mis oleks olnud, kui…
Ma olen alati mõelnud, et isegi suhtes olles peab olema teatud iseseisvus. 100% kellestki lähedasest majanduslikult sõltuda on minu jaoks hirmutav. Noh umbes selline keiss, et leian noorelt mehe, kolin kokku, teen lapsed ja jäängi koduseks emaks. Võibolla (üli)kool pooleli. Võibolla lõpetatud. Tööl aga ei käi, sissetulekuid pole ja nii 10 aastat jutti. Ei, ma ei arva, et kodune perenaine ja ema näiteks kolmele lapsele olla on lihtne. Ma ei räägi sellest, on see lihtne või keeruline, ma räägin sellest, et see on hirmutav.
Tüüpiline, mida sellistel puhkudel inimesed mõtlevad, on, et aga mis sa siis teed, kui su mees su ükspäev maha jätab? No näiteks leiab uue naise ja astub sellest kooselust, millesse sina oled kogu elu pühendanud, välja. Elus ei ole ju garantiisid. Mina arvan, et see ei ole üleüldse kõige hullem õnnetus, mis juhtuda saab. Sel juhul saaks naine külma duši kaela, koliks oma lastega välja või mees äkki isegi jätab süütundest kodu naisele ja lastele. Peab hakkama leidma variante, et sellest jamast välja rabeleda. Töö leida. Ennast uuesti leida. Lastele ikkagi olemas olla. Sest peab, muud varianti ju ei ole.
Ma arvan, et hullem, mis juhtuda saab ja millele peale minu meelest väga ei mõelda, on see, kui sellises suhtes olles iseendal kaob armastus, see hea tunne. Ei, ma ei mõtle, et tuleb keegi teine, kes sul pea segi ajab, vaid hoopis seda, kui too mees, kelle sa noorena välja valisid, muutub. Kõik muutuvad ajas, elus juhtub asju, mis meid mõjutavad, lükkavad teisele kursile, see ei pea olema negatiivne. Aga tema muutub mugavaks. Võtab sind iseenesestmõistetavana. Ei pinguta. Te vajute kuhugi rutiini, kust enam välja ei saa. Ükspäev avad silmad ja näed, et see ei ole enam see ega saa selleks kunagi… Elad päevast päeva edasi suutmata midagi muuta. Ka teiselt poolt ei tule seda tõuget. Sa ise ei julge. Sa oled end nurka mänginud. Sul ei ole oma sotsiaalseid sidemeid, oma sissetulekut, oma sääste, oma raha. Raha ei ole elus kõige tähtsam?! Nõus, aga vahel on see ainuvõimalik vahend millegi teostamiseks. Sul on su armsad lapsed ja kuhu sa nendega lähed? Tahad ju neile parimat. Sa ei suuda seda otse tänavale astudes pakkuda. Ja nii sa kannatad ja mõtled iga päev, et mis oleks olnud, kui…
See ei ole üldistus, et kõigil peaks nii minema. Aga nähes sellise inimese kurbust, mõtled paratamatult, et selliseid inimesi on ju veel…
E.
Minule eksivad tihti pähe mõtted “mis oleks kui…” ja mitte otseselt suhte ega lapsega seotud vaid üleüldiselt. Ja iga kord kui ma avastan end jälle heietamas, siis ma mõtlen, et aga pole vahet. Mul on täna imearmas laps, tore mees ja töö peale lapsepuhkust ootamas. See ongi minu tänane stardiplatvorm ja sellega koos tuleb iga päev endale unistuste elu luua :). Mõni päev on see raskem, teine päev kergem, aga ma püüan endale neid “mis oleks kui..” hetki vähe lubada.
Iseseisvuse osas olen 100% Sinuga samal nõul, aga ega garantiisid ei anna ka elus haridus, hea töö, laste arv ega miski, sest never know..
ebapärlikarp
Jah, vähesed asjad annavad elus garantii. Ka Toobali garantiikirjad ei kehti 😀 Ma mõtlen, et tegelikult saab elus sulle endale garantii anda vaid su enda iseloom ja elutahe.
Liivi
Oleksin peaaegu nagu enda kohta lugenud, ainult selle erinevusega, et ma olen õnnelikus abielus ja me mõnikord mõtleme mehega koos, et mis oleks olnud, kui… Kui ma oleksin enne lapsi hariduse omandanud ja tööd teinud, kui meil oleks ainult kaks last (esialgsete plaanide järgi pidid teised kaks alles nüüd tulema), kui masu poleks meil jalgu alt tõmmanud ja nii edasi. Nii et meie “mis oleksid” on ikka sellised, kus me mõtleme, et millist elu me koos elaksime, kui oleks läinud teisiti. Samuti oleme rääkinud ka sellest, mis saab, kui “meie” saame otsa ja võiks öelda, et sellel oleksid isegi omad plussid, aga jama on selles, et me tahame koos olla. 😀
Mure ise on siiski tuttav ja selleks ei pea olema üldse 3+ last ja 10 aastat kodust elu, piisab ühest lapsest ja madalast palgast. Aga mis neid muresid ühendab, on see, et juba enne last oli selge, et mees ei ole see õige, aga paremat ka ei olnud kohe võtta, aga siis juhtus laps ja siis tulid kohustused ja nii ta läks.
iSiil
Inimsuhted – suurim müsteerium üleüldse. Millal, kui palju peab suhte nimel vaeva nägema? Millal on see lahkukasvamine ja muutmine, millal lihtsalt rutiin, mida murda? Millal kaob kirg päriselt, aga millal on see lihtsalt laiskus? Millal on okei küsida abi, kas kolmeaastase suhtega juba võib? Aga kas vanavanematena enam peab? Millal on okei endale tunnistada, et tegelikult ma ei tahagi, et see korda saaks? Kas pärast võib kahetseda, kui arvad, et tegid valesti, aga teine inimene on juba edasi liikunud? Kas on nii, et vastandid tõmbuvad või hakkavad nad ikkagi üks hetk tõukuma? Kuidas toimivad need paarid, kes on juba mitmeid kümneid aastaid koos, aga ikka veel justkui armunud – kas see on ajukeemia, kasvatus või SUUR TÖÖ?
Ja siis veel umbes miljon retoorilist küsimust, millele viimasel ajal mõelnud olen 🙂