Millal abielluda?
Ma olen siin abielu teemadel jahunud küll. No kleitidest näiteks SIIN ja sõrmustest SIIN. Endal ikka näpud tühjad ja nimi sama.
Eks ole sõpradega ka vahel abiellumisest juttu olnud. No näiteks küsitud, et miks sa tahaks abielluda. Issand, mu nime olete kuulnud v? 😀 No see juba piisav põhjus minu jaoks 😀 See ole pigem natuke nali, aga kui on ühised lapsed, siis oleks ikkagi kuidagi täiuslikum, kui on tervel perel ühine nimi. Samas ei tahaks ma nii, et Ethel oleks oma nimega omaette ja mina justkui kuuluksin järsku päevapealt kuhugi teise perekonda. See aga tähendaks, et mina peaksin endale hoopis ühe nime juurde keevitama, mis teeb mu nime veel hullemaks kui see stardipakul algasendis oli.
Miks veel abielluda? Kes tahab traditsioone austada, kes sõrmust, kes nime, kes mingit kuuluvus- või ühtsusetunnet, kes paberit, kes kleiti, kes photoshopitud ilupilte, kes ühisvara, kes juriidilisi õigusi, kes pidu…
Mind köidab sellest nimekirjast vist pigem mingi ühtsusetunne ja ühine nimi, sõrmust oleks lihtsalt uhke kanda. Eriti kui naisel on ilusad käed. Pidu kotiks mind kõige vähem, et mitte öelda, et ei koti üldse.
Aga MILLAL abielluda?
- Pärast paarikuist tutvust? Issand halasta, te ei tunnegi ju üksteist?! Aga kui te selles faasis abielluda tahaks, olete te ilmselt armastusest niiiiii pimestatud ja vähemalt tuleksid ühed üliõnnelikud pulmad. Mis sest, et 3 kuu pärast võib vabalt tulla ka lahutus.
- Pärast aasta koosolemist? Normaalne, olete kõik aastaajad koos veetnud, tunnete üksteist juba küll, ent kas ikka piisavalt?! Samas, see säde peaks nagu olemas veel olema, äkki ikka on õige aeg?
- Pärast 3 aastast tutvust? Kui seni veel koos olete, siis ilmselt on tunded juba arenenud mingisse sügavamasse faasi, kui lihtsalt armumine. Äkki on samas ka juba mingi rutiin peale suruma hakanud… Äkki libises õige hetk juba ka käest?
- Pärast 5 aastat tutvust ja ühte last? Laps võiks juba nagu suuremaks kasvada, saaks ka pulmadest osa?
- Pärast 10 aastat tutvust ja kahte last? Õige hetk on juba ammu möödas?!!
Ma olen aru saanud, et seda õiget hetke ei ole. Jah, kui Ethel tuleks 17 aastasena mu juurde, et emme ma nüüd abiellun mingi dude’ga, kellega just kohtusin, siis ma laidaks selle mõtte maha. Kuid mis vahe sellel on, millal abiellutakse, kui lahutatakse isegi siis, kui oled 10 aastat koos olnud, alles SIIS abiellunud ja ikka paari aasta pärast lahutanud?! Angelina ja Brad ei ole ainuke näide, neid lugusid on ju veel ja veel. Äkki siis pigem teha kohe asjad ametlikuks, tunda s*taks rõõmu kõigest või osast sellest nimekirjast (kleit, paber, kuuluvustunne, fotod, sõrmus, nimi jne) ja loota, et lõpuks läheb kõik hästi (st vähemalt ühe poole elust saab ÜHE mehega koos oldud), kui et 10 aastat lihtsalt tõestada endale, et see mees on õige!
Päise foto menu.err.ee, mis omakorda AFP/Scanpix.
K.
Ma olen enda mehega koos olnud 9 aastat, 2 last jne. Suhted on head ja mina tahaksin abielluda küll 😀 Mees krt ei võta vedu:S Lasin ilmselt õige aja käest, suhte alguses tahtis tema aga mina polnud valmis.
Praegused põhjused oleks:
a) juriidilised. Kui mehega peaks midagi juhtuma, siis pole mul jur õigust isegi laipa välja nõuda!
b) nimi, meeldiks lastega sama nimi 🙂
c) Jube nõme on lastele seletada, miks emme ja issi abielus pole. Nad on praegu just sellises vanuses
d) no ja kui aus olla siis meeldiks ikka valge kleit ja üks äge pidu lähedaste seltsis ka väga 😀
Merje
Mina olen oma elukaaslasega koos olnud pea 12 aastat. Kaks lastki olemas, vanim neist 7. Mina oleks lihtsama registreerimisega ka nõus. Mees tahab suuri pulmi, no et abiellub ühe korra ja tahab seda meeldejäävalt teha. Mina muidugi naljatan, et tahab veel valida 😀 Kui talitada nii nagu tema soovib, siis abiellume ilmselt 3-4a pärast, kui oma maja valmis ja piisavalt raha suure peo ja reisi jaoks kogutud.
Aga ma mõtlen kuidas me siis abiellume? Äkki olen pulmadeks liiga vana? 😀 Oleks siis uus mees, aga ikka see sama “vana” ju 😀 Ühesõnaga kuidagi imelik oleks abielluda kui juba 15 a koos oldud, eriti veel suurte pulmade ja uhke kleidiga.
Ma ei tahakski üldse peo pärast abielluda. Tahaks normaalset nime saada, praegust pean koguaeg tähthaaval ette veerima 😀
J.
Arvasin, et abiellun oma sõbrannadest viimasena aga juhtus nii, et hoopis esimesena. Tuli lihtsalt see õige inimene ja kõik oli selge, paari kuu pärast elasime juba koos ning veel pool aastat edasi tuli kihlus ja sealt poole aasta pärast pulmad. Ütlesin kohe välja ka selle, et ilma abieluta lapsi ei tule ja kui peaks juhtuma, siis minu nimel. Pulmad olid suured, ca 120 inimest ja eri riikidest jne, väga väga mõnus pidu oli. Minu isikliku arvamuse kohaselt on need valge kleidi ja suure tralliga pulmad lihtsalt veidi tobedad kui juba aastaid koos elatud ja kari lapsigi olemas. Aga eks igaühele ju oma ?
Liisi
Mina olen viimasel ajal aru saanud, et ajal kui sellisel ei ole väga pistmist asjaga. Ma tean kutti kuu aega tänaseks ja kui ta mu kätt paluks, ma ütleks kohe jah! Sest kõik järgnev on täpselt samamoodi teineteise tundma õppimine ja kui tegu on kahe täiskasvanud inimesega, kes on elult omad vitsad saanud ja sellest omad järeldused teinud, siis mis vahet sel on, kas kuu, kahe või paari aasta pärast. Pigem loeb see match, mis kahe inimese vahel tekib ja paneb mõlemat hästi tundma. Mõni on 5 aastat jutti koos ja ei tekigi SEDA tunnet. Mulle piisas 30 päevast, tegelikult vähemastki. Elu on fun, ei tasu seda üldse tõsiselt võtta 🙂
aile
Me kihlusime 3 kuud peale kurameerima hakkamist ning abiellusime 8 kuud hiljem. Seega aasta kokku. Armastus oli suur ja tunne nii õige.
Õige hetk ongi siis, kui mõlemad nii tunnevad.
Mir.
Mulle tundub lahutamine nii jube protseduur, et seda võib saada ainult üle minu laiba 😛 Seega mina abielluksin alles siis, kui olen kindel, et minu poolt garanteerides kestab abielu elu lõpuni. Teise poole garantiisid muidugi mina tõe pähe võtta ei saa nagunii. Seega peab seda poolt asjast ka natuke kompama ja tundma õppima kuni olen ehk leidnud paraja “illusiooni”, mis mind rahuldab, et ka sealt poolt on päriselt valmidus elu lõpuni koos olla. Ja ega ma mõtlen seda mitte lahutamise asja täitsa tõsiselt, mitte ainult heade aegade jaoks. Mõtlen ka, et mis siis kui…. ta muutub jobuks või midagi. Mis siis kui ta peab kolima mujale ja mina ei taha. Mis siis kui ta ei pea kolima, aga tahab, ja mina ei taha. Kas olen selleks valmis, et ennast nö täielikult allutada kuni surmani? Seadma olukorra vajadusel teise huvid enda omadest ettepoole. Praegu veel ei ole. Aga jah, minu jaoks abielu tähendabki pmst enda allutamist (võib ka hästi minna ja kõik läheb üksmeelselt nagu ludinal, aga noh, tegelt ju ei lähe aastakümneid arvestades). Kujutan ette, et abielus olles ma ei saaks enam kunagi öelda, et kle yo boytoy ma kolin balile sest seal on tuus joogalaager ja idontcare (või praeguse aja uudiste valguses hoopis… kivilaager?! :D) Võtan neid tõotusi ja lubadusi kõrval püsida ikka tõsiselt. Kõrvalt näen, et teised ei võta ja kerge on ette näha üle 50% abielude purunemist. Aga samas, need, kes ei suhtu lahutusse ja tõotustesse ka nii dramaatiliselt nagu mina, ei pea seda halvaks tulemiks. Ma lihtsalt olen winner mitte loser ja läheks igas asjas võidu peale välja isegi kui see mulle endale kahjulik mentaliteet 😛
Anna
Mina jäin oma praegusest abikaasast rasedaks kolmandal kuul. Me olime pööraselt armunud ja oleme olnud nüüdsest 15 aastat koos, abielus 12 aastat. Ma ei oska muud öelda, et tema oli ainus, kellega tundsin, et temaga soovin saada ka last ja meil on väga vahvad pojad. Angelina ja Brad on eraldi teema. Hollywood on alati eraldi teema. Karjäär ei lähe enam hästi. Kogu aeg on vaja tähelepanu. Vahel ma mõtlen, kas kõigi nende elud on lavastatud. Sulle soovin parimat!
varikasblog
Minu teema! 😀 mina abiellusin 23aastaselt, koos olime selleks ajaks olime koos olnud 2aastat (aasta sellest kihlatud). Täpselt paras aeg, et uhke mõisapulm majanduslikult juba võimalik oli, samas suhe piisavalt värske 🙂 Abielluda soovisin kindlasti enne lapsi ja soovitatavalt enne 25ndat eluaastat. Kusjuures enne oma mehega tutvumist ei tahtnud ma iial abielluda 😀
Algul suurt pidu plaanis polnud, aga keset planeerimist mõtlesime, et kui juba siis juba – praegu kinnitan, et see oli mu senise elu parim päev, külalisted kiitsid pidu taevani. Parim mälestus!
Ma ei saa väga aru, kuidas mõnel paaril on 10a arusaamiseks vaja, et teineteisega abielluda soovitakse :/
ebapärlikarp
Kusjuures ma olen ka mõelnud, et ma ei taha pidu, aga et kui ma annaks näpu, et okei, teeks väikse peo, siis see võtab lõpuks käe, st tuleb suur pidu 😀 (Puhas hüpoteetiline jutt, mul pole abiellumine hetkel päevakorras).
K.
Heh, ma olen ka eluaeg olnud igasugu suurte pidude vastane ja teiste pulmadeks olen mängude ajal hiilinud mööda seina ääri, aga vot 3a tagasi korraldasin meile pulmapeo 120 inimesega ja väga äge oli.
Olime selleks ajaks koos olnud juba 15 a (olen 34). Kunagi varem oli meil ka abiellumisest juttu aga ma ei suutnud ennast kuidagi ette kujutada suures pulmas ja muud kompromissi me ei leidnud. Aga peale lapse sündi hakkas see eri nimedega olemine mind häirima, eriti just reisides.
KP
ma arvan, et tihti ei abielluta nii vara, kui tahetakse, puhtalt majanduslikel põhjusel. eestis elades te, Varikas, ilmselt ei oleks 2 aastaga mõisapulma lubada saanud 🙂 samas never say never.
ise olen peikaga 5 aastat koos olnud ja juba 1. aastast räägime sellest ilusast päevast, kui me kunagi abiellume, aga kahjuks elu ei ole veel võimalust andnud. ei taha ka lihtsalt registreerima minna, sest tahaks ikka päris-asja. loodetavasti ikka 2 aasta jooksul nüüd saab tehtud, sest mul sai ülikool läbi ja saab hakata elu joonele tagasi viima 🙂
kristipere
Meie abiellusime aasta peale tutvumist, rasedaks jäin kaheksa kuud peale tutvumist. Ei abiellunud, sest jäin rasedaks 🙂 Kihlusime umbes 3 kuud peale tutvumist ja oleksime abiellunud ka ilma raseduseta. Kuna olin abielludes paks part, siis pidu teha ei tahtnud ja käisime kahekesi pildistamas, Õnnepalees ja pärast Mäkis sõime kiiruga burgerit ka, sest läksime edasi sõprade pulmapeole. Ka täiesti juhuslikult sattus nii.
1,5-aastat hiljem tegime peo ka. Sellise, mis paljudele inimestele ei meeldi – suure, ööbimisega, mina valges kleidis ja tuntud bändiga. S*taks lahe oli. Tõsiselt. Oleks selle raha eest saanud muidugi ka paar lahedat reisi teha aga tahtsime mõlemad kõik sõbrad kokku kutsuda ja lihtsalt.. tähistada! Kaugemad sõbrad tulid Rootsist, Norrast, Leedust, Lätist, Londonist kohale ja niii kift oli.
Ametlikult oleme abielus olnud 5 aastat. Veel ei plaani lahutada. Kas ma aga arvan, et kõigile selline asi oleks õige? Ohjeesus, ei. Vahel ma isegi imestan, et mida meie küll mõtlesime?! Aga kaks last, 5 aastat abielu, ühine kodu ja paljud ühised reisid on näidanud, et tegelikult on meil vedanud. Ja inimesed ütlevad, et Hollykast meest ei leia 😀
Nell
Mina arvan, et abiellumise eelduseks võiks olla soov abielluda just selle konkreetse inimesega. Tean inimest, kes abiellumisel nime ei vahetanud kuna “Pärast lahutades on ju tüütu jälle tagasi vahetada”. Ehk siis põhjuseks võiks ikka olla armastus ja kasvõi naiivne soov elu lõpuni koos olla.
Mina ise abielluksin just pere ühtsuse pärast, ühine kodulaen ja laps seovad meid niigi. Läheks kahekesi registreerima ja teeks asja ametlikuks. Pulmapidu ma ei taha, ei taha niimoodi tähelepanu keskpunktis olla aga ilupildid laseks ikka teha. Minu jaoks on lähisuhted pigem kahe inimese omavaheline asi, lahedaid pidusid lähedastele võin niisama ka korraldada.